esmaspäev, 1. detsember 2008
teisipäev, 28. oktoober 2008
Hiina internet sinu kodus
Oletame, et sa jäid Stockmanni hullude päevade rüseluses naabrile füüsilistelt võimetelt alla ja viimased odavad keskmise kuningriigi lennupiletid jalutasid selle valges kampsunis hästilõhnava ahvi näpu vahel minema. Seetõttu jääb sul külastamata Pekingi internetikohvik ning sa ei saagi teada, kas tõesti on kuskil kohake, kus innojairja on seitsme luku taha pandud ja äp3 on ausalt kollasel taustal (paraku ei ole).Aga ennast tõelise hiinlasena tunda on sul võimalik sellegipoolest: nende jaoks, kes tahavad teada, kui suurt osa internetist Hiina tavaline internetikasutaja näeb/ei näe, on tehtud Firefoxi lisavidin, mis nupuvajutuse peale su internetiliikluse läbi Hiina suunab ja sellele samad piirangud seab, mis igal siinsel kasutajal, kelle heaks umbes 30 000 riigi palgal olevat tsensorit ja hunnik lääne suurfirmasid tööd teevad. Leiab selle aadressilt chinachannel.hk (mina lugesin selle kohta Gizmodost). Lülita see sisse ja proovi siis mõnda wordpress.com blogi lugema minna.
Esimesel võimalusel panen kirja ka jubinad, mis simuleerivad kogelevat skaipi ja venivat juutuubi.
Tegelikult arvasin ma enne Hiina saabumist end palju kõrgema piirangutemüüri sattumas ja arvestasin juba sellega, et olen sunnitud maailma asjade kohta ainult Eesti meediast infot hankima (eestikeelsete välisuudiste väikest mahtu ja valikut arvestades mitte just kõige meeldivam väljavaade).
Tõenäoliselt on see seotud olümpiaga, aga praegu veel on kõik peamised rahvusvahelised uudistekanalid täies mahus ligipääsetavad ning igapäevaselt tsensori roosat kätt väga ei tunneta. Minu kasutusharjumustega seotud peamine okas puudutab wordpressi blogide lugemist (siin on abiks proxy) ning lisaks kohviradio kuulamist (lahendust seni leidnud pole).
Isegi Wikipedia artikkel, mis räägib internetitsensorlusest Hiinas, on hetkel kättesaadav (väärib lugemist kui on soov probleemist põhjalikumat ülevaadet saada). Pole aga võimatu, et olümpia kaugenedes või mõne Hiinat kriitilises valguses näitava intsidendi korral jälle paljud enne olümpiamänge lahti tehtud meediakanalid uuesti kinni lähevad. Harmooniat tuleb ju hoida.
pühapäev, 26. oktoober 2008
Laupäev
5.00 Äratus.
5.20 Päeva esimene skaibikõne Eestiga.
5.50 Lõpetan vastumeelselt päeva esimese skaibikõne Eestiga. Tõmban värskeltostetud dressipüksid jalga, ammuosetud sooja särgi selga ja koos rootslalsest naabri Davidiga asume teele oma esimesse sanda kung fu trenni, mis pidi toimuma eelmisel õhtul kell 18.00, aga lükati edasi täna varahommikusse. Jõuame ühika fuajeesse ning otsustame sujuvalt veelkord üles minna ja tubadest vihmavarjud võtta. Ameeriklasest klassikaaslane Wes on loobunud ja otsustab vihmaga pigem kodus magada kui idamaiste võitluskunstide efektiivseid versioone harrastada. Õhk on jahe, vihma sajab.
6.15 Teel ülikooli suure võimla juurde arutame võimalikke kung fu filmi stsenaariume käesoleva momendi ainestel - kuus vihast hiinlast telliskivimüüri tagant või raudeesriietega poodide kõrvalt välja hüppaksid ja me kähku sihikindlate nägudega kaitseasendi sisse võtaks. Üldiselt jah selline naiivne film. Taustamuusika valisime ka välja. Avastame, et naabril on maha jäänud mobiiltelefon, milles trenni täpset asukohta teadva poolakast kontaktisiku Kamili telefoninumber. Jätkame teekonda. Õhk on jahe, vihma sajab, jalad on märjad.
6.30 Trenni algusaeg. Vihma sajab.
7.10 Jalutame tagasi ühika suunas. Õhus on küsimus, et kas Kamil naerab kodus käsi säärtele plaksates peene nalja õnnestumise üle, või jäigi trenn ära. Igatahes peale meie otsutas ülejäänud trenn ja Kamil mitte kohale ilmuda. Peale paari soojendusringi ümber võimla ja venitusharjutuste me sel hommikul spordiga kokku ei puutu. Vihma sajab, jalad on juba päris märjad, aga optimism on suur, sest kodu ootab ees.
7.30 Taas magama
13.30 Päeva teine hommik. Internet, raamat, mandariinid, dušš.
15.30 Viskan selga oma viimase puhta särgi (aeg on kasutada "10 eset, 10 jüääni" pesumaja teenuseid) ja lähen ühika fuajeesse, et kokku saada Davidi, Wesi ja tema kohalikust tudengist tüdruksõbraga. Tänase päeva teine pool sisaldab nimelt grillüritust meie teise ameeriklasest klassikaaslase (nimeks Kyle) juures, kes oma hiinlannast naisega kuskil meie linnaosas elab. David toob kaasa naaberlinnaosa (Hankou) politseijaoskonnast (kus ta elamisloa asju ajamas käis) leitud tütarlapse, kellega tal sel päeval kohting/hiina keele praktika oli.
15.50 Hakkame ühikast liikuma idavärava suunas. Läheme planeerimatult kõige pikemat teed mööda. Osalt minu tõttu. Teekonnal saadab meid õhuhäiresireenide undamine. Väidetavalt test. Vihma sajab ja õhk on endiselt jahe. Sireenid ei panusta väga palju sooja ja ootusäreva õhkkonna loomisesse.
16.10 Ikka teel idavärava poole.
16.30 Peale paari korvisaamist sisaldavat pikka taksootsingut saame leiame lõpuks mikrobussi, mis viib meid lähimasse Carrefouri poodi. Sinna on meiega koos kogunenud ülejäänud Kesk-Hiina.
17.30 Õlu, liha, kurk, tomat, pudel Prantsuse veini (Ära vaata midagi seal sellise näoga, sa Põltsamaa marjaveini meenutav Greatwall!) ja muu oluline kilekottides, läheme poest välja üle jalakäijate silla teisele poole teed taksot hankima. Grill läks me peatset saabumist kuulutava telefonikõne peale käima.
17.50 Viivitus! Hangime tipptunnil valel pool teed viiekesi taksot. Taksosid ei ole. Vihma sajab.
18.00 Jalutame tagasi tänava poepoolsele küljele. Kohe püüame kinni mikrobussi, mis meid soodsa, 8 jüäänise, tasu eest sihtpunkti lubab viia.
18.15 Astume sisse Kyle'i ja tema naise Jinjin'i korteriuksest. Grill on soe, vürtsid ja grillkastmed ootavad liha. Mehed asuvad liha vürtsitama ja burgereid mätsima, grillimiskunsti teid nii hästi mittetundvad hiinlannad (Jinjin tegelikult tunneb) lobisevad laua ääres. Kyle'ist niipalju, et tal on kõigi heade külgede kõrval paar kiiksu, millest peamine on see, et ta uskub veendunult kuuepäevase maailmaloomise teadusesse. Teine on seotud lähenevate presidendivalimisi puudutavate eelistustega. Liha saab valmis. Burgerikotletid saavad valmis. Praetud sibul, mida burgerite vahele panna, muutuvad klaasjaks. Ribid saavad valmis. Kasutan esimest korda üle kahe kuu kahvlit (tegelikult neli päeva enne kahe kuu juubelit). Söögiaega elavdavaks atraktsooniks on kõrvaltoas äkitselt end kummi ajama hakkav ja pragunev plaatpõrand. Pidavat juhtuma aeg-ajalt. Korreriomanik vahetab siis jupi põrandaplaate välja. Õhtu lõpeb üksteise kohustusliku harimisega youtube'i paremiku osas.
22.15 Istume taksos tagasiteel ülikooli ja laulame Davidiga kahehäälselt taksojuhile kaks salmi jingle bellsi (ehk aisakell-aisakella). Taksojuhiks on nooremas keskeas naine, kes kunagi välismaalasi laulmas polnud kuulnud ja meil seda lünka täita palus. Jingle bells tundub kiirelt mõeldes ainuke laul mille sõnu me mõlemad teame. Lisaks tahab ta meiega läbi tõlgi (politseijaoskonna tüdruk) piiblipsalmidest rääkida ning arvab, et lääne mehed on paremad kui Hiina omad, sest nad ei valeta kunagi, on ausad, oskavad süüa teha ja on alati džentelmenid. Me ei hakanud ta illusioone purustama. Ta küsib ka, et kas Eurooplased tohivad peale lahutust uuesti abielluda. Anname talle lootust.
23.00 Ütlen, et kui praegu õlut oleks, siis paar tükki võiks juua küll, mille peale rootslasest naaber tasksust ühe mägivee (Shan shui - 山水) purgi välja tõmbab. Viimane kord kui sama lauset kasutasin, leidsime ühikast tema toa ukse tagant orvuk jäänud kotitäie õlut ja muud jooki. Ostame lähipoest veel kolm õlut juurde ja lõpetame grilliõhtu paari õlle ja Rootsi muusikaülevaatega.
00.20 Päeva (arvestades esimesest ärkamisest viimase magamaminekuni) teine skaibikõne Eestiga.
5.20 Päeva esimene skaibikõne Eestiga.
5.50 Lõpetan vastumeelselt päeva esimese skaibikõne Eestiga. Tõmban värskeltostetud dressipüksid jalga, ammuosetud sooja särgi selga ja koos rootslalsest naabri Davidiga asume teele oma esimesse sanda kung fu trenni, mis pidi toimuma eelmisel õhtul kell 18.00, aga lükati edasi täna varahommikusse. Jõuame ühika fuajeesse ning otsustame sujuvalt veelkord üles minna ja tubadest vihmavarjud võtta. Ameeriklasest klassikaaslane Wes on loobunud ja otsustab vihmaga pigem kodus magada kui idamaiste võitluskunstide efektiivseid versioone harrastada. Õhk on jahe, vihma sajab.
6.15 Teel ülikooli suure võimla juurde arutame võimalikke kung fu filmi stsenaariume käesoleva momendi ainestel - kuus vihast hiinlast telliskivimüüri tagant või raudeesriietega poodide kõrvalt välja hüppaksid ja me kähku sihikindlate nägudega kaitseasendi sisse võtaks. Üldiselt jah selline naiivne film. Taustamuusika valisime ka välja. Avastame, et naabril on maha jäänud mobiiltelefon, milles trenni täpset asukohta teadva poolakast kontaktisiku Kamili telefoninumber. Jätkame teekonda. Õhk on jahe, vihma sajab, jalad on märjad.
6.30 Trenni algusaeg. Vihma sajab.
7.10 Jalutame tagasi ühika suunas. Õhus on küsimus, et kas Kamil naerab kodus käsi säärtele plaksates peene nalja õnnestumise üle, või jäigi trenn ära. Igatahes peale meie otsutas ülejäänud trenn ja Kamil mitte kohale ilmuda. Peale paari soojendusringi ümber võimla ja venitusharjutuste me sel hommikul spordiga kokku ei puutu. Vihma sajab, jalad on juba päris märjad, aga optimism on suur, sest kodu ootab ees.
7.30 Taas magama
13.30 Päeva teine hommik. Internet, raamat, mandariinid, dušš.
15.30 Viskan selga oma viimase puhta särgi (aeg on kasutada "10 eset, 10 jüääni" pesumaja teenuseid) ja lähen ühika fuajeesse, et kokku saada Davidi, Wesi ja tema kohalikust tudengist tüdruksõbraga. Tänase päeva teine pool sisaldab nimelt grillüritust meie teise ameeriklasest klassikaaslase (nimeks Kyle) juures, kes oma hiinlannast naisega kuskil meie linnaosas elab. David toob kaasa naaberlinnaosa (Hankou) politseijaoskonnast (kus ta elamisloa asju ajamas käis) leitud tütarlapse, kellega tal sel päeval kohting/hiina keele praktika oli.
15.50 Hakkame ühikast liikuma idavärava suunas. Läheme planeerimatult kõige pikemat teed mööda. Osalt minu tõttu. Teekonnal saadab meid õhuhäiresireenide undamine. Väidetavalt test. Vihma sajab ja õhk on endiselt jahe. Sireenid ei panusta väga palju sooja ja ootusäreva õhkkonna loomisesse.
16.10 Ikka teel idavärava poole.
16.30 Peale paari korvisaamist sisaldavat pikka taksootsingut saame leiame lõpuks mikrobussi, mis viib meid lähimasse Carrefouri poodi. Sinna on meiega koos kogunenud ülejäänud Kesk-Hiina.
17.30 Õlu, liha, kurk, tomat, pudel Prantsuse veini (Ära vaata midagi seal sellise näoga, sa Põltsamaa marjaveini meenutav Greatwall!) ja muu oluline kilekottides, läheme poest välja üle jalakäijate silla teisele poole teed taksot hankima. Grill läks me peatset saabumist kuulutava telefonikõne peale käima.
17.50 Viivitus! Hangime tipptunnil valel pool teed viiekesi taksot. Taksosid ei ole. Vihma sajab.
18.00 Jalutame tagasi tänava poepoolsele küljele. Kohe püüame kinni mikrobussi, mis meid soodsa, 8 jüäänise, tasu eest sihtpunkti lubab viia.
18.15 Astume sisse Kyle'i ja tema naise Jinjin'i korteriuksest. Grill on soe, vürtsid ja grillkastmed ootavad liha. Mehed asuvad liha vürtsitama ja burgereid mätsima, grillimiskunsti teid nii hästi mittetundvad hiinlannad (Jinjin tegelikult tunneb) lobisevad laua ääres. Kyle'ist niipalju, et tal on kõigi heade külgede kõrval paar kiiksu, millest peamine on see, et ta uskub veendunult kuuepäevase maailmaloomise teadusesse. Teine on seotud lähenevate presidendivalimisi puudutavate eelistustega. Liha saab valmis. Burgerikotletid saavad valmis. Praetud sibul, mida burgerite vahele panna, muutuvad klaasjaks. Ribid saavad valmis. Kasutan esimest korda üle kahe kuu kahvlit (tegelikult neli päeva enne kahe kuu juubelit). Söögiaega elavdavaks atraktsooniks on kõrvaltoas äkitselt end kummi ajama hakkav ja pragunev plaatpõrand. Pidavat juhtuma aeg-ajalt. Korreriomanik vahetab siis jupi põrandaplaate välja. Õhtu lõpeb üksteise kohustusliku harimisega youtube'i paremiku osas.
22.15 Istume taksos tagasiteel ülikooli ja laulame Davidiga kahehäälselt taksojuhile kaks salmi jingle bellsi (ehk aisakell-aisakella). Taksojuhiks on nooremas keskeas naine, kes kunagi välismaalasi laulmas polnud kuulnud ja meil seda lünka täita palus. Jingle bells tundub kiirelt mõeldes ainuke laul mille sõnu me mõlemad teame. Lisaks tahab ta meiega läbi tõlgi (politseijaoskonna tüdruk) piiblipsalmidest rääkida ning arvab, et lääne mehed on paremad kui Hiina omad, sest nad ei valeta kunagi, on ausad, oskavad süüa teha ja on alati džentelmenid. Me ei hakanud ta illusioone purustama. Ta küsib ka, et kas Eurooplased tohivad peale lahutust uuesti abielluda. Anname talle lootust.
23.00 Ütlen, et kui praegu õlut oleks, siis paar tükki võiks juua küll, mille peale rootslasest naaber tasksust ühe mägivee (Shan shui - 山水) purgi välja tõmbab. Viimane kord kui sama lauset kasutasin, leidsime ühikast tema toa ukse tagant orvuk jäänud kotitäie õlut ja muud jooki. Ostame lähipoest veel kolm õlut juurde ja lõpetame grilliõhtu paari õlle ja Rootsi muusikaülevaatega.
00.20 Päeva (arvestades esimesest ärkamisest viimase magamaminekuni) teine skaibikõne Eestiga.
pühapäev, 19. oktoober 2008
Banaanid
Banaanideks kutsutakse siin kohalike hiinlaste poolt välishiinlasi, kes Hiina tagasi õppima või töötama tulevad - pealt kollased, seest valged.
neljapäev, 16. oktoober 2008
Same same but different
Täna vahetunni ajal äratas mind poolunest selja tagant kuuldud küsimus, mille Indiast pärit klassikaaslase esitas kolmele Lõuna-Korea tüdrukule:
(esitatud siira uudishimuga)
"Aa, et te olete siis Lõuna-Koreast? A kumb arenenum on: Lõuna- või Põhja-Korea?"
Indialasest klassikaaslane õpib muidu põhikohaga naaberülikooli MBA programmis.
kolmapäev, 15. oktoober 2008
Luba elada
Täna sain elamisloa näol lõpliku kinnituse, et põhimõtteliselt on Hiina valmis mind järgmised neli aastat oma kollektiivi punases rüpes hoidma.
Lubatud nädala asemel olid passid kuskil ära pea kuu aega. Ja kuna ka siseriiklikuks reisimiseks on siin üldjuhul passi vaja (mõned said siiki ka passikoopiatega reisitud, aga sellisel juhul on mõistlikum rongiga sõita), siis tähendas see, et oktoobri alguses olnud nädalase vaheaja käigus tühistati hulgaliselt juba küpseid reisiplaane, mõningatel juhtudel nii küpseid, et raha ka ette makstud. Passi on vaja lisaks lennukile saamiseks ka öömaja jaoks, kus sellega siis kiiresti politseimajja registreerima joostakse (see osa võib provintsiti ka pisut erineda).
Järgmine viiepäevane pikk nädalavahetus on oktoobri lõpus kui toimuvad välistudengite spordipäevad. Meid on siin umbes 80 rahvusest - sellise väiksema olümpia (nii nad seda ka siin kutsuvad) saab kokku panna küll.
Seni päris tihedalt esinenud vaheaegade vahelist aega täidab aga kool. Ja kool on päris tempokas. Nädala sees kulub igal õhtul vähemalt 3-4 tundi koduste ülesannete tegemisele, mis on ka siinsete väheste kirjade üheks põhjuseks. Mul on paar posti juba mõnda aega pooleli, nädalavahetusel ehk saab lõpuks üles.
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Wuhani heliredel
Wuhan on Hiina Kilingi-Nõmme ehk väidetavalt siinse nurga pungipealinn.
Seda väitis kohalik promootor Axe, aga on kuulda olnud ka muudest allikatest. Axe, täiesti uus ja tõenäoliselt kaduv tegelane siinsetes lugudes, on mees, kes tahab siinset muusikahorisonti pungist ja metallist laiemaks venitada. Selleks korraldas ta väikese muusikafestivali, kus nädala jooksul igal õhtul paar kohalikku bändi laval muusikat tegid.
Ma avastasin selle ürituse täiesti juhuslikult ühest Wuhani välismaalaste foorumist umbes kolm tundi enne kontserdi algust. Üritus toimus diagonaalis teisel pool linna (Hankou linnajaos) asuvas peenes piirkonnas, kus värsked majad ja prantsuse restoranid. Lisaks muusikale oli menüüs ka "creativity market", kus loomingulisemad müüsid enda tehtud kotte, särke, nukke jne ning mõned vähemloomingulisemad täiesti suvalist turukräppi.
Jõudsin sinna seitsmest päevast kahel ja ka neil õnnestus mõned bändid maha magada, kuna nende kavad olid oodatust lühemad. Nägin aga trip-hopi sildi all väljareklaamitud bändi, kes laval küll rohkem mõne roki alaharu poole kaldus - kellegi arvates shoegazing. Bändi nimeks Smart Kin ja nende mõned lood leiab ka internetist. Nad on hetkel välja andmas oma esimest albumit. Lisaks Smart Kinile nägin veel ühte pisut koolibändilikult kõlavat noorte indigruppi ja ühte bluesrokibändi. Nägemata jäi nädala jooksul mitu esinejat, kuulsaim (Hiinas) neist Wuhanist pärit hiphopgrupp No Fear Family. Kel huvi, saab vaadata neist ja Wuhani muusikamaastikust rääkivat lühikest dokumentaali.
Nähtud esinejate puhul oli põhiprobleemiks läbiva stiili puudumine. Igaüks neist vist üritab haarata korraga kogu Hiina turgu, sest kõik tegid laval muusikalist salatit ja mängisid suhteliselt seinast seina lugusid. Kava kohustuslikuks osaks oli nähtud kolme bändi puhul kaver mõnest kuulsamast lääne muusika pärlikesest.
Aga kõigest sellest olulisem oli rõõm, et peale kolmenädalast ikaldust õnnestus leida kohalik laivmuusikaüritus, mis küll päris Schillingu mõõtu välja ei andnud, aga hea algus siiski.
Kuna kohalikega keelebarjääri tõttu veel väga palju ei suhtle, siis pole siinsete kontsertide leidmine lihtne. Ja Axe sõnul on Wuhanis üldse umbes kaks laivmuusikat mängivat paika. Üks neist on tõenäoliselt Vox, ka välistudengite seas populaarne täitsa ok klubi, teise nime ja asukohta ei tea. Igatahes, nüüd on ehk jalg ukse vahel ning saab Hiina uue muusika arengut vahetumalt jägima hakata.
Ja kogu selle heietuse lõpetuseks üks Wuhani dialektis räpilugu.
Seda väitis kohalik promootor Axe, aga on kuulda olnud ka muudest allikatest. Axe, täiesti uus ja tõenäoliselt kaduv tegelane siinsetes lugudes, on mees, kes tahab siinset muusikahorisonti pungist ja metallist laiemaks venitada. Selleks korraldas ta väikese muusikafestivali, kus nädala jooksul igal õhtul paar kohalikku bändi laval muusikat tegid.
Ma avastasin selle ürituse täiesti juhuslikult ühest Wuhani välismaalaste foorumist umbes kolm tundi enne kontserdi algust. Üritus toimus diagonaalis teisel pool linna (Hankou linnajaos) asuvas peenes piirkonnas, kus värsked majad ja prantsuse restoranid. Lisaks muusikale oli menüüs ka "creativity market", kus loomingulisemad müüsid enda tehtud kotte, särke, nukke jne ning mõned vähemloomingulisemad täiesti suvalist turukräppi.
Jõudsin sinna seitsmest päevast kahel ja ka neil õnnestus mõned bändid maha magada, kuna nende kavad olid oodatust lühemad. Nägin aga trip-hopi sildi all väljareklaamitud bändi, kes laval küll rohkem mõne roki alaharu poole kaldus - kellegi arvates shoegazing. Bändi nimeks Smart Kin ja nende mõned lood leiab ka internetist. Nad on hetkel välja andmas oma esimest albumit. Lisaks Smart Kinile nägin veel ühte pisut koolibändilikult kõlavat noorte indigruppi ja ühte bluesrokibändi. Nägemata jäi nädala jooksul mitu esinejat, kuulsaim (Hiinas) neist Wuhanist pärit hiphopgrupp No Fear Family. Kel huvi, saab vaadata neist ja Wuhani muusikamaastikust rääkivat lühikest dokumentaali.
Nähtud esinejate puhul oli põhiprobleemiks läbiva stiili puudumine. Igaüks neist vist üritab haarata korraga kogu Hiina turgu, sest kõik tegid laval muusikalist salatit ja mängisid suhteliselt seinast seina lugusid. Kava kohustuslikuks osaks oli nähtud kolme bändi puhul kaver mõnest kuulsamast lääne muusika pärlikesest.
Aga kõigest sellest olulisem oli rõõm, et peale kolmenädalast ikaldust õnnestus leida kohalik laivmuusikaüritus, mis küll päris Schillingu mõõtu välja ei andnud, aga hea algus siiski.
Kuna kohalikega keelebarjääri tõttu veel väga palju ei suhtle, siis pole siinsete kontsertide leidmine lihtne. Ja Axe sõnul on Wuhanis üldse umbes kaks laivmuusikat mängivat paika. Üks neist on tõenäoliselt Vox, ka välistudengite seas populaarne täitsa ok klubi, teise nime ja asukohta ei tea. Igatahes, nüüd on ehk jalg ukse vahel ning saab Hiina uue muusika arengut vahetumalt jägima hakata.
Ja kogu selle heietuse lõpetuseks üks Wuhani dialektis räpilugu.
Tellimine:
Postitused (Atom)
