KTV!

Veel üsna hiljuti oli mul (Hiinas olles) ära proovimata üks hiinlaste peamisi vaba aja veetmise viise -- karaoke! Ja mitte, et see oleks jäänud kaardilugemisoskuse taha või sobivasse asutusse jõudmine pikka matka nõuaks -- esimene sissepääs karaokemajja on umbes kolm meetrit ülikooli kampuse lõunaväravast. Üldse on terve Wuhan (Hiina?) neid täis. Ning ka vaid ladina tähtedega oma elus tutvust teinul on Hiinas karaokekohti väga lihtne ära tunda, sest fassaadikirjade hulka kuulub alati kolm maagilist tähte: K ja T ja V (selle lühendi ilma hüüumärgita kirjutamine nõuab mult alati väga suurt pingutust).

Erinevalt meile harjumuspärasest, ei ole tegemist karaokebaaridega, kus võõrastega täidetud vindise saalitäie ees mikri haarad. Siinsed asutused kujutavad endast korruse- või majatäit erineva suurusega karaoketube, mille oma seltskonnaga karaokedoosi saamiseks piisavaks arvuks tundideks rendid. Peale majja sisenemist valid üsna hotelli meenutavas fuajees välja sobiva suuruse ja hinnaga ruumi, maksad ning tellid joogid-söögid.

Seekord oli meid umbes kaksteist - saime suure ruumi suure nurgadiivani, suure ekraani, tantsupõranda ja väikese lavanurgaga. Eelmisel aastal Jaapanis käies oli karaokeseltskonna suuruseks kaks inimest, siis saime hästi väikese ruumi, kus oli nurgadiivan, kohe diivani ees laud ja kohe laua ees telekas - laulda sai põhimõtteliselt vaid istudes.

Igatahes. Peale formaalsustega ühele poole saamist sulgud oma seltskonnaga väljavalitud karaoketuppa, võtad mikrofoni oma pisut värisevasse kätte ja Michael Jacksoni "Beat it" tuleb esitamisele just sellises interpretatsioonis nagu sina ise sisimas õigeks pead.

Mõned fotod me seekordsest karaokeskäigust leiab facebooki albumist (sisse logida pole vaja).

Rahva prügi

Kui ma räägin pisut räpastest tänavatest, siis ei mõtle ma päris seda, aga ka selline kunstipärane esemete ja materjalide seade (et mitte kasutada sõna "installatsioon") on õhtuti suht tavaline. Tegemist pole siiski spontaanse kollektiivse loominguga, vaid öise prügikogumispunktiga, kust prügi enne päikesetõusu kuskile edasi transporditakse.

Tõenäoliselt on samas kohas tund või paar varem pannid kokku pannud öine toiduturg, mis hulga  hilja peale jäänud sööjaid (restoranid ja muud püsivamad söögikohad sulgevad uksed juba kümne paiku) riisi, nuudlite ja lihavarrastega (NB! nimekiri pole täielik) ära täitnud on.

Salapärased ilutulestikud

Kui hommikul kella kaheksa-üheksa vahel väljast ilutulestikuhääli kuulma hakkad, siis hakkavad sind enesestmõistetavalt mõned küsimused vaevama. Eriti veel kui ilm on pilves ja pisut udune ("Miks praegu? Miks nad õhtuni ei oota? Kes teeb? Kas nad näevad ka midagi või on Hiinas ilutulestik rohkem audiofiilide pärusmaa?"). Ja meel ei rahune kui juba järgmisel päeval kuuled ilutulestikku kell kaks pärastlõunal, ülejärgmisel kell 12 päeval, peale seda jälle millalgi nelja paiku. Ja hoolimata sellest, millised õhu läbipaistvusnäitajad parajasti on.

Nüüd, just praegu ja äsja lahendas aga indoneeslasest Hiina päritolu klassiõde kogu müsteeriumi. Nimelt tähendavat selline ilutulestik, et keegi on siit ilmast lahkunud.

Mu mitteametliku ja -esindusliku valimiga statistika kohaselt kipub see siinkandis enamasti tööpäeviti ja lõuna paiku juhtuma.

武昌

Üks kampuse lähedal asuv tänavanurk paar nädalat tagasi laupäeval. Wuchang (武昌) on Wuhani linnaosa, milles ma elan ja see on päris tavaline siinne tänavapilt - palju inimesi, palju autosid, asfaldiauke ja kõige rohkem busse. Üldse on kolm suurt linnaosa - lisaks Wuchangile veel Hankou (汉口) ja Hanyang (汉阳).

Hankou on kõige moodsam/läänelikum, see oli üks neist Hiina paikadest, mis esimesena lääne kaupmeestele avati. Hankoust leiab seetõttu eelmise sajandi alguse lääne arhitektuuri. Hanyangist ei tea ma suurt midagi peale selle, et seal on palju tööstust ja siin tegutsevates Prantsuse (auto)firmades töötavate prantslaste kogukond.

Wuchang on kõige aasialikum(?). Väljanägemine pole väga lihvitud, liiklus on kaootilisem ning inimesi ja prügi on tänavatel rohkem. Kõrghooneid on vähem kui teisel pool jõge Hankous. Wuchangi on koondunud suurem osa siinse linna ülikoolidest, mida kokku peaks olema komekümne ja neljakümne vahel, muuhulgas väga suure kampusega Wuhani Ülikool.

Ja selline on selle linnaosa tavaline tänavanurk laupäeviti.

Lõuna

See on kampuse lähedal -- põhjaväravast välja, paremale, siis silda mööda üle tee ja trepist alla -- asuv maa-alune toidutänav, kus tihti lõunatamas käin. Tänav (või pigem ruum) on ümbritsetud lettidega, kus igasuguseid erinevaid roogasid tehakse ja müüakse. Mu lemmikute hulka kuuluvad muuhulgas praekartulid ja ühpajatoitu meenutav pardilihaga pajaroog.

Sarnaseid kohti on ümbruskonnas tegelikult kuhjaga, aga see on meluka miljöö ja toiduvaliku pärast saanud lemmikuks. Hinnad on ka soodsad, lõunale kulub umbes 5-20 krooni. Kui näiteks lasen endale tükeldada jupi lapikut valget leiba (vürtsikat või siis maitserohelisega) ja võtan juurde väikse portsu praekartuleid või suurema portsu (ehk kuus tükki) praetud lihaga täidetud aurutatud kukleid (ehk 煎包 - jianbao), siis kulub kolm kohalikku raha ehk umbes viis krooni. Selle toidu söömiseks ei pea maha istuma, saab kooli poole tagasi jalutades kõndimise pealt süüa.

Siseinfo

Number 1: Kim Jong-il on täie tervise juures.
Number 2: muidugi saab Põhja-Koreasse vabalt reisida, tulge aga! Ei ole mingit viisat vaja!

Infoallikateks eelmisel nädalavahetusel Wuhani Ülikoolis toimunud kultuuri(vahetus)festivalil Põhja-Korea boksis olnud noored põhjakorealased. Kuidas saaks neid siiraid nägusid mitte uskuda? Kimchi (seekord marineeritud kapsas) oli neil pealegi päris maitsev.

Lõpuks veel üks pilt nende toredatest rinnanõeltest.

Ai sha ni ya! Ai sha ni ya!

Hiina internet sinu kodus

Oletame, et sa jäid Stockmanni hullude päevade rüseluses naabrile füüsilistelt võimetelt alla ja viimased odavad keskmise kuningriigi lennupiletid jalutasid selle valges kampsunis hästilõhnava ahvi näpu vahel minema. Seetõttu jääb sul külastamata Pekingi internetikohvik ning sa ei saagi teada, kas tõesti on kuskil kohake, kus innojairja on seitsme luku taha pandud ja äp3 on ausalt kollasel taustal (paraku ei ole).

Aga ennast tõelise hiinlasena tunda on sul võimalik sellegipoolest: nende jaoks, kes tahavad teada, kui suurt osa internetist Hiina tavaline internetikasutaja näeb/ei näe, on tehtud Firefoxi lisavidin, mis nupuvajutuse peale su internetiliikluse läbi Hiina suunab ja sellele samad piirangud seab, mis igal siinsel kasutajal, kelle heaks umbes 30 000 riigi palgal olevat tsensorit ja hunnik lääne suurfirmasid tööd teevad. Leiab selle aadressilt chinachannel.hk (mina lugesin selle kohta Gizmodost). Lülita see sisse ja proovi siis mõnda wordpress.com blogi lugema minna.

Esimesel võimalusel panen kirja ka jubinad, mis simuleerivad kogelevat skaipi ja venivat juutuubi.

Tegelikult arvasin ma enne Hiina saabumist end palju kõrgema piirangutemüüri sattumas ja arvestasin juba sellega, et olen sunnitud maailma asjade kohta ainult Eesti meediast infot hankima (eestikeelsete välisuudiste väikest mahtu ja valikut arvestades mitte just kõige meeldivam väljavaade).

Tõenäoliselt on see seotud olümpiaga, aga praegu veel on kõik peamised rahvusvahelised uudistekanalid täies mahus ligipääsetavad ning igapäevaselt tsensori roosat kätt väga ei tunneta. Minu kasutusharjumustega seotud peamine okas puudutab wordpressi blogide lugemist (siin on abiks proxy) ning lisaks kohviradio kuulamist (lahendust seni leidnud pole).

Isegi Wikipedia artikkel, mis räägib internetitsensorlusest Hiinas, on hetkel kättesaadav (väärib lugemist kui on soov probleemist põhjalikumat ülevaadet saada). Pole aga võimatu, et olümpia kaugenedes või mõne Hiinat kriitilises valguses näitava intsidendi korral jälle paljud enne olümpiamänge lahti tehtud meediakanalid uuesti kinni lähevad. Harmooniat tuleb ju hoida.

Laupäev

5.00 Äratus.

5.20 Päeva esimene skaibikõne Eestiga.

5.50 Lõpetan vastumeelselt päeva esimese skaibikõne Eestiga. Tõmban värskeltostetud dressipüksid jalga, ammuosetud sooja särgi selga ja koos rootslalsest naabri Davidiga asume teele oma esimesse sanda kung fu trenni, mis pidi toimuma eelmisel õhtul kell 18.00, aga lükati edasi täna varahommikusse. Jõuame ühika fuajeesse ning otsustame sujuvalt veelkord üles minna ja tubadest vihmavarjud võtta. Ameeriklasest klassikaaslane Wes on loobunud ja otsustab vihmaga pigem kodus magada kui idamaiste võitluskunstide efektiivseid versioone harrastada. Õhk on jahe, vihma sajab.

6.15 Teel ülikooli suure võimla juurde arutame võimalikke kung fu filmi stsenaariume käesoleva momendi ainestel - kuus vihast hiinlast telliskivimüüri tagant või raudeesriietega poodide kõrvalt välja hüppaksid ja me kähku sihikindlate nägudega kaitseasendi sisse võtaks. Üldiselt jah selline naiivne film. Taustamuusika valisime ka välja. Avastame, et naabril on maha jäänud mobiiltelefon, milles trenni täpset asukohta teadva poolakast kontaktisiku Kamili telefoninumber. Jätkame teekonda. Õhk on jahe, vihma sajab, jalad on märjad.

6.30 Trenni algusaeg. Vihma sajab.

7.10 Jalutame tagasi ühika suunas. Õhus on küsimus, et kas Kamil naerab kodus käsi säärtele plaksates peene nalja õnnestumise üle, või jäigi trenn ära. Igatahes peale meie otsutas ülejäänud trenn ja Kamil mitte kohale ilmuda. Peale paari soojendusringi ümber võimla ja venitusharjutuste me sel hommikul spordiga kokku ei puutu. Vihma sajab, jalad on juba päris märjad, aga optimism on suur, sest kodu ootab ees.

7.30 Taas magama

13.30 Päeva teine hommik. Internet, raamat, mandariinid, dušš.

15.30 Viskan selga oma viimase puhta särgi (aeg on kasutada "10 eset, 10 jüääni" pesumaja teenuseid) ja lähen ühika fuajeesse, et kokku saada Davidi, Wesi ja tema kohalikust tudengist tüdruksõbraga. Tänase päeva teine pool sisaldab nimelt grillüritust meie teise ameeriklasest klassikaaslase (nimeks Kyle) juures, kes oma hiinlannast naisega kuskil meie linnaosas elab. David toob kaasa naaberlinnaosa (Hankou) politseijaoskonnast (kus ta elamisloa asju ajamas käis) leitud tütarlapse, kellega tal sel päeval kohting/hiina keele praktika oli.

15.50 Hakkame ühikast liikuma idavärava suunas. Läheme planeerimatult kõige pikemat teed mööda. Osalt minu tõttu. Teekonnal saadab meid õhuhäiresireenide undamine. Väidetavalt test. Vihma sajab ja õhk on endiselt jahe. Sireenid ei panusta väga palju sooja ja ootusäreva õhkkonna loomisesse.

16.10 Ikka teel idavärava poole.

16.30 Peale paari korvisaamist sisaldavat pikka taksootsingut saame leiame lõpuks mikrobussi, mis viib meid lähimasse Carrefouri poodi. Sinna on meiega koos kogunenud ülejäänud Kesk-Hiina.

17.30 Õlu, liha, kurk, tomat, pudel Prantsuse veini (Ära vaata midagi seal sellise näoga, sa Põltsamaa marjaveini meenutav Greatwall!) ja muu oluline kilekottides, läheme poest välja üle jalakäijate silla teisele poole teed taksot hankima. Grill läks me peatset saabumist kuulutava telefonikõne peale käima.

17.50 Viivitus! Hangime tipptunnil valel pool teed viiekesi taksot. Taksosid ei ole. Vihma sajab.

18.00 Jalutame tagasi tänava poepoolsele küljele. Kohe püüame kinni mikrobussi, mis meid soodsa, 8 jüäänise, tasu eest sihtpunkti lubab viia.

18.15 Astume sisse Kyle'i ja tema naise Jinjin'i korteriuksest. Grill on soe, vürtsid ja grillkastmed ootavad liha. Mehed asuvad liha vürtsitama ja burgereid mätsima, grillimiskunsti teid nii hästi mittetundvad hiinlannad (Jinjin tegelikult tunneb) lobisevad laua ääres. Kyle'ist niipalju, et tal on kõigi heade külgede kõrval paar kiiksu, millest peamine on see, et ta uskub veendunult kuuepäevase maailmaloomise teadusesse. Teine on seotud lähenevate presidendivalimisi puudutavate eelistustega. Liha saab valmis. Burgerikotletid saavad valmis. Praetud sibul, mida burgerite vahele panna, muutuvad klaasjaks. Ribid saavad valmis. Kasutan esimest korda üle kahe kuu kahvlit (tegelikult neli päeva enne kahe kuu juubelit). Söögiaega elavdavaks atraktsooniks on kõrvaltoas äkitselt end kummi ajama hakkav ja pragunev plaatpõrand. Pidavat juhtuma aeg-ajalt. Korreriomanik vahetab siis jupi põrandaplaate välja. Õhtu lõpeb üksteise kohustusliku harimisega youtube'i paremiku osas.

22.15 Istume taksos tagasiteel ülikooli ja laulame Davidiga kahehäälselt taksojuhile kaks salmi jingle bellsi (ehk aisakell-aisakella). Taksojuhiks on nooremas keskeas naine, kes kunagi välismaalasi laulmas polnud kuulnud ja meil seda lünka täita palus. Jingle bells tundub kiirelt mõeldes ainuke laul mille sõnu me mõlemad teame. Lisaks tahab ta meiega läbi tõlgi (politseijaoskonna tüdruk) piiblipsalmidest rääkida ning arvab, et lääne mehed on paremad kui Hiina omad, sest nad ei valeta kunagi, on ausad, oskavad süüa teha ja on alati džentelmenid. Me ei hakanud ta illusioone purustama. Ta küsib ka, et kas Eurooplased tohivad peale lahutust uuesti abielluda. Anname talle lootust.

23.00 Ütlen, et kui praegu õlut oleks, siis paar tükki võiks juua küll, mille peale rootslasest naaber tasksust ühe mägivee (Shan shui - 山水) purgi välja tõmbab. Viimane kord kui sama lauset kasutasin, leidsime ühikast tema toa ukse tagant orvuk jäänud kotitäie õlut ja muud jooki. Ostame lähipoest veel kolm õlut juurde ja lõpetame grilliõhtu paari õlle ja Rootsi muusikaülevaatega.

00.20 Päeva (arvestades esimesest ärkamisest viimase magamaminekuni) teine skaibikõne Eestiga.

Banaanid

Banaanideks kutsutakse siin kohalike hiinlaste poolt välishiinlasi, kes Hiina tagasi õppima või töötama tulevad - pealt kollased, seest valged.

Same same but different

Täna vahetunni ajal äratas mind poolunest selja tagant kuuldud küsimus, mille Indiast pärit klassikaaslase esitas kolmele Lõuna-Korea tüdrukule:

(esitatud siira uudishimuga)

"Aa, et te olete siis Lõuna-Koreast? A kumb arenenum on: Lõuna- või Põhja-Korea?"

Indialasest klassikaaslane õpib muidu põhikohaga naaberülikooli MBA programmis.

Luba elada

Täna sain elamisloa näol lõpliku kinnituse, et põhimõtteliselt on Hiina valmis mind järgmised neli aastat oma kollektiivi punases rüpes hoidma.

Lubatud nädala asemel olid passid kuskil ära pea kuu aega. Ja kuna ka siseriiklikuks reisimiseks on siin üldjuhul passi vaja (mõned said siiki ka passikoopiatega reisitud, aga sellisel juhul on mõistlikum rongiga sõita), siis tähendas see, et oktoobri alguses olnud nädalase vaheaja käigus tühistati hulgaliselt juba küpseid reisiplaane, mõningatel juhtudel nii küpseid, et raha ka ette makstud. Passi on vaja lisaks lennukile saamiseks ka öömaja jaoks, kus sellega siis kiiresti politseimajja registreerima joostakse (see osa võib provintsiti ka pisut erineda).

Järgmine viiepäevane pikk nädalavahetus on oktoobri lõpus kui toimuvad välistudengite spordipäevad. Meid on siin umbes 80 rahvusest - sellise väiksema olümpia (nii nad seda ka siin kutsuvad) saab kokku panna küll.

Seni päris tihedalt esinenud vaheaegade vahelist aega täidab aga kool. Ja kool on päris tempokas. Nädala sees kulub igal õhtul vähemalt 3-4 tundi koduste ülesannete tegemisele, mis on ka siinsete väheste kirjade üheks põhjuseks. Mul on paar posti juba mõnda aega pooleli, nädalavahetusel ehk saab lõpuks üles.

Wuhani heliredel

Wuhan on Hiina Kilingi-Nõmme ehk väidetavalt siinse nurga pungipealinn.

Seda väitis kohalik promootor Axe, aga on kuulda olnud ka muudest allikatest. Axe, täiesti uus ja tõenäoliselt kaduv tegelane siinsetes lugudes, on mees, kes tahab siinset muusikahorisonti pungist ja metallist laiemaks venitada. Selleks korraldas ta väikese muusikafestivali, kus nädala jooksul igal õhtul paar kohalikku bändi laval muusikat tegid.


Ma avastasin selle ürituse täiesti juhuslikult ühest Wuhani välismaalaste foorumist umbes kolm tundi enne kontserdi algust. Üritus toimus diagonaalis teisel pool linna (Hankou linnajaos) asuvas peenes piirkonnas, kus värsked majad ja prantsuse restoranid. Lisaks muusikale oli menüüs ka "creativity market", kus loomingulisemad müüsid enda tehtud kotte, särke, nukke jne ning mõned vähemloomingulisemad täiesti suvalist turukräppi.


Jõudsin sinna seitsmest päevast kahel ja ka neil õnnestus mõned bändid maha magada, kuna nende kavad olid oodatust lühemad. Nägin aga trip-hopi sildi all väljareklaamitud bändi, kes laval küll rohkem mõne roki alaharu poole kaldus - kellegi arvates shoegazing. Bändi nimeks Smart Kin ja nende mõned lood leiab ka internetist. Nad on hetkel välja andmas oma esimest albumit. Lisaks Smart Kinile nägin veel ühte pisut koolibändilikult kõlavat noorte indigruppi ja ühte bluesrokibändi. Nägemata jäi nädala jooksul mitu esinejat, kuulsaim (Hiinas) neist Wuhanist pärit hiphopgrupp No Fear Family. Kel huvi, saab vaadata neist ja Wuhani muusikamaastikust rääkivat lühikest dokumentaali.


Nähtud esinejate puhul oli põhiprobleemiks läbiva stiili puudumine. Igaüks neist vist üritab haarata korraga kogu Hiina turgu, sest kõik tegid laval muusikalist salatit ja mängisid suhteliselt seinast seina lugusid. Kava kohustuslikuks osaks oli nähtud kolme bändi puhul kaver mõnest kuulsamast lääne muusika pärlikesest.


Aga kõigest sellest olulisem oli rõõm, et peale kolmenädalast ikaldust õnnestus leida kohalik laivmuusikaüritus, mis küll päris Schillingu mõõtu välja ei andnud, aga hea algus siiski.

Kuna kohalikega keelebarjääri tõttu veel väga palju ei suhtle, siis pole siinsete kontsertide leidmine lihtne. Ja Axe sõnul on Wuhanis üldse umbes kaks laivmuusikat mängivat paika. Üks neist on tõenäoliselt Vox, ka välistudengite seas populaarne täitsa ok klubi, teise nime ja asukohta ei tea. Igatahes, nüüd on ehk jalg ukse vahel ning saab Hiina uue muusika arengut vahetumalt jägima hakata.


Ja kogu selle heietuse lõpetuseks üks Wuhani dialektis räpilugu.

Tootearendus

Nagu igal pool, tehakse internatsionaalsed toidud ka siin kohalikule maitsele vastavaks. Pole aga veel tähele pannud, et mustikad ja värske kurk Hiina kööki enda käpa all hoiaks. Ju nad siis alustavad kulinaariavaldkonna penetreerimist kartuliproduktide kaudu. Aeg on jälle pehkinud hiidkasvuhoonete sõrestikud kilega katta ja perega metsa minna, sest maailma suurimaid turge ootab mustika- ja kurgilaadungeid.

Mustikakrõpsud olid paremad kui kurgimaitselised. Laim ja mango jäid seekord proovimata.

Kodukaitse

Iga kooliaasta alguses on uutel tudengitel riigikaitseõppused. Suur osa sellest tundub olevat rividrill, aga kuskil toimuvad ka mingid loengud ebaselgetel, kuid aimatavatel teemadel (üks kunagi sama asja Pekingis läbi teinud tudeng jättis selle osa umbmääraseks). Siin toimuvad õppused kampuse territooriumil, mis tähendab, et rohelisi vorme, mida täiendavad rohelised hiina ketsid ja punane (tüdrukutel) või roheline (poistel) barett, näeb siin päris palju. Lisaks kannavad kõik nad kaasas väikesi taburette. Pekingis olevat tudengid sõidutatud kümneks päevaks kuskile kasarmusse, siin kestavad õppused kuuldavasti kuu aega, aga ju siis madalama intensiivsusega.

Visuaalselt eriti muljetavaldav oli ülikooli avaaktus, kus vabaõhuteater oli täidetud väga korrapäraselt paigutatud roheliste ja punaste barettide ning nende all olevate tudengitega. Mu fotoka aku vedas mind sel hommikul kahjuks alt, kuid loodan mõned pildid sellest üritusest ikkagi hankida.

Ülikoolilinnak

Läksin kooli.

Kooli nimeks 华中师范大学 ehk Huazhong Normal University ehk Central China Normal University ehk Normaalne Kesk-Hiina Ülikool. See "Normal" kooli nimes tähendab, et tegemist on Hiinat õpetajatega täitva ülikooliga. Tudengeid on kokku üle 20 000, kellest umbes 900 on välistudengid. Rohkem fakte ja spinni kooli kohta leiad kooli kodulehelt. Hetkel aga väike ülevaade kampusest ehk ülikoolilinnakust, millega mu vahetu kogemus pisut suurem (linnak 14 päeva vs kool 3 päeva).

Kõik ülikooli hooned on paigutatud ühele suurele alale. Või noh, tegelikult asub üks väike jupp linnakust ka eraldi, suurele linnakule suhteliselt lähedal. Kampus (NB! Kõik keelepuritaanid, palun vabandust. Tean, et sõna "kampus" pole 2006. aasta ÕS-s sees, aga kaks silpi - kam-pus - trumpab üle kuus(?) - ü-li-koo-li-lin-nak) on suur. Ma pole veel kogu kampust läbi jalutada jõudnud ja moslemitele mõeldud sööklat samuti veel üles leidnud. On täitsa olemas selline. Iraanist pärit doktorantidel läks nägu kohe naerule kui see info üleeile õhtul nendeni jõudis.


Selleks, et saaks linnast ülikooli ja ülikoolist linna, on ülikoolilinnakul neli ametlikku väravat. Lisaks tõenäolselt mõned (ise tean ühte) mitteametlikud jalgväravad. Peaväravaks on põhjavärav (vt fotot), lisaks siis veel ülejäänud kolme põhiilmakaare nime kandvad väravad.


Kampuse ja muu linna vahele joone tõmbamiseks on väravatesse paigutatud tõkkepuud ja politseiputkad, mis tähendab, et auto- ja inimliikluse vahekord on vastupidine väljaspool olevale. Ja inimliiklus on siin tihe, loengute vaheaegadel muutuvad teatud teed vales suunas liikuvatele inimestele läbipääsmatuks.

Väravad on üksteisest jalutusteekonna kaugusel - kui tead, kuhu minna, siis olenevalt kõndimistempost umbes 10-15 minutit. Nende jaoks, kel aga palju aega käepärast pole, on käima pandud ühistransport - väljavenitatud golfiautode moodi lahtised bussid. Nendega saab sõita põhja-, lõuna- ja idaväravate vahel, üks ots maksab 1 rmb (~1.5 eek). Läänevärav ei ole hetkel nii popp, et siia mõni buss sõita viitsiks. Kõige elavam on lõunavärava ümbrus, seal on kõige rohkem restorane, poode ja juuksurisalonge. Samas toimub ka igaõhtune kräpiturg, kust noored naistudengid endale patsikumme ja käevõrusid osta saavad. Idavärava juures ma käinud pole ja sellest pole ma kuulnud suurt muud kui seda, et sellest väljudes leiab väidetavalt hulgaliselt ainult meestele mõeldud juuksurisalonge, mille põhibisness pole mitte üksnes juukselõikus.


Ülikoolilinnak sisaldab pea kõike, mida siinsetel elanikel vaja. Kui hakkan ühikast jalutama, siis on natuke maad lõppjärgus ehitustegevust, mis järgmise semestri alguseks välistudengite linnakuks muundub. Seejärel nurgapealne nuudlilett, mis müüb ka riisi ja pelmeene (ehk jiaozi) (foto).

See nuudlilett oli enne kooliaasta algust üksi, aga eelmise nädala lõpus viljastas ta ka enese ümber olevad ruumid ning tulemuseks on neli letti ühes kangialuses. Pööran vasakule ning jõuan poodideni - kolm-neli väikest toidupoodi, pesumaja, fotopood ja pudukauplus pluss mõned poed, millele ma pole veel piisavalt tähelepanu pööranud, et teada, millega need tegelevad. Siis pööran paremale, jalutan pisut ning tee ääres on paar pangakontorit, postkontor, hunnik väikseid restorane, fotokelder ja õppehooned. Neid on ka hulgaliselt. Enamuse kampusest täidavad tudengite ja töötajate ühiselamud, millest enamus ei tundu elamiseks just väga ahvatlevad. Isegi väike slumm on olemas, selles elavad minu arusaamist mööda meie uute ühisealamute ehitajad oma peredega. Siin-seal näeb kanu. Õhtuti mänguvad mehed malet ja mahjongi, hommikuti ja õhtuti harjutatakse parkides ja spordihoone juures tai chid ja toimub muu võimlemine.



Rohkem kui maju ja inimesi, on kampuses puid. Puuderohkus eristabki ülikoolilinnakut ülejäänud linnast, milles domineerivad null kuni paarikümnekorruselised majad ja nelja- kuni kaheksarealised autoteed. Parke on nii õppimise, võimlemise kui käehoidmise jaoks ja kõiki neid tegevusi harrastatakse aktiivselt.



Lisaks meie ülikooli linnakule on siin ümbruses veel vähemalt paari kolme ülikooli alad. Põhjavärava juurest üle tee minnes jõuab Wuhani ülikooli kampusesse, mis kuulujuttude järgi peaks olema Hiina ilusaim. Ma lähen vaatan järele.

Amoi...

...novõi telefon takoi:

Tallinn - Wuhan

"Dis ride is over!" oli viimati aktuaalne väide umbes nädal tagasi, nüüd on siiasõit juba vaikselt ununema hakanud. Et aga algus siiski ära teha, tuleb kiire ja üldine kokkuvõte/starter siit:

Sõit võttis aega 36 tundi ja kaks õlut. Nähti Berliini. Avastati esimene lennuliin, mille pardalugemisvara prominentseks osaks on Playboy ja Cosmopolitan (Air Berlin Saksamaa siselend). Tukuti ja nokiti lennujaama(de)s. Tajuti reisijate rahvusliku koosseisu gradientset muutumist suunal eestlased -> lätlased -> sakslased -> hiinlased. Suudeti toimetada pagas edukalt Tallinnast Pekingisse ja Pekingist Wuhani aerodroomile. Neati kõrgeid wifihindu (Euroopa) lennujaamades. Põeti läbi neuroos "iga juhuslikult kuuldud lausekatke on eesti keeles".


Wuhani jõudsin õhtul umbes kümne paiku. Esimene tunne hiina vabasse õhtu astudes (pekingis ma sealviibitud 9 tunni jooksul lennujaamast välja ei saanud) oli aurusauna meenutav - temperatuur oli mõistlikud 25 kraadi, aga õhk väga niiske.

Kuna sel kellaajal ei tundunud enam mõistlik ülikooli sõita, oli juba varem LP-st välja valitud büdzetthotell lennujaamast haaratud takso sihtkohaks. Takso, mis seetõttu, et ma väga palju nõus maksma polnud, lennujaama naaberterminali juures 15 minutit ootas, et lisaks minule veel üks sõitja peale võtta. Kütusekulude katmiseks või nii. Ma olen sellega arvestanud, et esimese kuue kuu jooksul mu nahk täiega üle kõrvade tõmmatakse.

Siis hakkas Hiina. Teine reisija oli nooremapoolne Hiina naine, kellega taksojuht terve paarikümnekilomeetrise tee lobises. Kuna mu hiina keel on paras nali hetkel, siis ma nende jutust eriti aru ei saanud, aga tundus, et vestlusest käisid muuhulgas läbi hotellinduse ja prostitutusiooni teemad. Aga võibolla ei käinud ka - ma ei saanud ju aru.

Hotell asus Wuchangi linnaosa porises pommiaugus. Oli tunne küll, et kiiruga olime kogemata üle lõunapiiri mõnda Vietnami keskmise suurusega linna jõudnud, kus ühe poole tänavast moodustab plank, teise poole kahekorruselised, unise haldufirma hoolde jäetud majad ning põrandaks on pori.

Toas oli põrandal õnneks vaip, riiulis oli sinine veekeetja ja telekast tuli kung fu panda. Hotell oli üsna sarnane paljude Kagu-Aasia külalistemajadega - valged seinad, tumepruun puidust mööbel ja sel korral ei ühtegi prussakat. Natuke kitshelemente kah sekka puistatud.

Hommikuks ei olenud aknatagune pommiauk sugugi paremaks muutunud, päevavalguses ja vahepeal sadama hakanud vihmaga nägi koht veel hullem välja (vt fotot) ja inglise keelest oli takso saamisel veel vähem kasu kui õhtul lennujaamas. Abiks oli koolist saadud paber, kus kooli nimi ja aadress kohalikus kirjas peal. Ja peale esimest korvisaamist leidus ka takso, kes oli nõus mind kooli ära viima.


Ega ma ei saanudki täpselt aru, millal me kampusesse jõudsime. Ühel hetkel hakkas taksojuht jalakäijatelt teed küsima, millest järeldasin, et tal on raskusi kooli ülesleidmisega. Alles hiljem selgus, et kogu see parkidevaheline ringituuritamine oli toimunud kampuses ja hoopis õige maja ülikooli territooriumil oli see, mida ta iseseisvalt üles ei suutnud leida.

Lõpuks siiski auto peatus ja taksojuhi nimetissõrm tõusis, et viidata teisel pool tänavat olevale valgele hoonele, millest oli lihtne järeldada sihtpunkti jõudmist.

Ja et oli laupäev ja lõunaaeg, lõppes reis ootamisega.

Mis see sõna selle "L" tähega oligi... luuser vist

Lollakas luuser lähenes labiilsele lillekesele
Lilleke lamaskles
Luuser lähenes
LIKSAKI! LAKSAKI! laksas lilleke luuserile lahmooni
“Lollakas luuser!” lagistas lilleke
Luuser lõkerdas, lahkus leplikult

Konsultatsioonikunst

"I want to bill people again," said the consultant, who was a bit of a maniac, to his therapist.

Idatuuled

Põhjakaarest olen juba ammu tagasi, see pole kellelegi uudiseks. Arvasin, et linnaväljak on huvitavam, kuid nüüd pole enam kindel, et siin kaua ringi rabeleda viitsin.