Hmm, hmm
whaddoyasay
weissnicht
wassollichsagen
dunno
forgedaboudit
gutenacht

heh

Kerge sähvatus. Nagu tõmmataks valge käterätt su silme eest ülikiiresti läbi. Nagu pits toasooja viina.

Just selline sähvatus koos kerge uimastava võpatusega läbib inimest, kes esimest korda suures metsas puid päikese ette tõusmas näeb. Ja erinevalt lõunapoolsetest metsadest, ei teki õhku koos pimeduse saabumisega uusi helisid. Õigupoolest pole õhus midagi peale (paljude jaoks seletamatu) vaikuse.

Esimesed sammud on vaikuse tõttu rasked - neil hetkedel olen korduvalt mõelnud kassidele kui mu imetluse ja kadeduse adressaatidele. Aga muud ei jää lihtsalt üle - tuleb astuda. Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" "Neetud" - see on ainuke sõna mis tol hetkel peas üht- ja teistpidi vingerdab, vastuseks iga talla alla jäänud puuoksa raksatusele. Aga selline olukord kestab siiski ainult esimesed 3-4 tundi. Vähe, arvestades aega, mis metsas veel veeta tuleb.

Teed siin ei ole. Ei ole rajatud, pole ka tekkinud. Kuigi metsa sisenetakse tavaliselt ühest kohast on minejate suunad olnud erinevad. "Lühike peatus iga kahe tunni järel, laagripaika hakkan otsima tund enne loojangut, magamiseks mitte üle kuue tunni korraga.... oleks pidanud hüvastijätuks ikka mõne hea nalja rääkima... homme määran kolme päeva suuna, järgmised kolm korda samuti. Peale seda vaatan, kuidas parasjagu vaja."

Mineku põhjus on iseenesest lihtne. Aga ma ei ole seda veel välja lobisenud.

Zapikanka

Küpseta pikk sai.
Korja sületäis seeni.
Ja valmista natuke sellist kuivemat sorti juustu.

Lõhesta sai nagu puuhalg.
Haki seened.
Riivi juust.

Aseta sai ahjuplaadile.
Laota seened saiale.
Puista juust seentele.

Ahju!

Targem on siiski küsida toodet spetsialistilt.

Kõnni seda maad.

Kell on 18.00, ehitus seisab. Kõrvalmaja trepikojas tellib näitsik kuuendal korrusel.. seitsmendal korrusel endale lifti. Heitis ka pilgu minule, kuid vaevalt ta usub, et ta liftitellimus tavalisel kolmapäev õhtul kirjalikult registreeritakse.

Kripeldab, raisk. Lõuna-Ameerikasse tahaks. Henry Higgins pakkus just, et võiks pooleks aastaks või aastaks minna, kohalikke tuulerõugetes vaevlejaid haigemajades salvida. Läheks, aga Põhjakaar ja B.A. hoiavad jalgu kindlalt Eestimaa pinnal kinni. B.A eelkõige. Põhjakaar on ka siiski hetkel silmaauku sobiv koht. "Minimaalselt kaks aastat" - nii ma ütlesin. Tahan, et C.V.-gi rahul oleks.

Higginsil on spliin. Minu mäletamist mööda oli enne seda spliin viimati Oneginil. Lünk mu mälus keeldub aga ütlemast, mis Oneginist sai. Nycomedil oli mingi ravim talle? Higginsil soovitasin igatahes minna. Kartis aga, et õpib hispaania keele ära. Ta on suhteliselt tundlik ikgasuguste barbaarsuste suhtes.

Mina olen tundlik ülejäänu suhtes. Teraline isegi jäi mõttesse kui eile pika monoloogi, segasema kui tavaliselt, seintelt kõrvadesse põrgatasin.