kindel koht hiinalugudele

Tiina kirjutab raamatut tööõnnest ja eneseteostusest ning küsis mult Hiina töökultuuri kohta. Kuna ma alles värske ja siin tööl käia pole veel jõudnud, siis ütlesin, et kogemusest rääkida ei oska. Pakkusin, et võin muude allikate põhjal panna kokku lühikese jutu selle kohta, kuidas mulle tundub, et on. Tiinale see sobis, mispeale ma kirjutasin. Raamat ilmub aprillikuus.

Mu Hiina staaž on veel piisvalt lühike, et alljärgnevaga vähemalt mõnes asjas puusse panna. Näiteks jäi täielikult puudutamata asjade päheõppimisel põhineva haridussüsteemi mõju. See on tõenäoliselt veel üks neist teguritest, mis iseseisva mõtlemise ja loomingulisuse heeblit siinsetes organisatsioonides allapoole veab.

A see on see, mis kirja sai:

Seni olen jõudnud Hiinas vaid õppimisega tegeleda, seetõttu olen puutunud kokku peamiselt noortega, kel tööleminek alles ees. Küll aga on enamusel neist tulevikueesmärgid paigas - teha karjääri või leida hea mees ja luua pere.

Need eesmärgid tunduvad olevat pärit üsna selgetest allikatest, vähemalt osaliselt. Esmalt näiteks mõnevõrra vastuolulisest lapse- ja nooruspõlvest. Hiinlased armastavad lapsi - ühelt poolt tundub see olevat traditsioonidega seotud, teisalt Hiina ühe lapse poliitikaga, mis teeb lapse saamise veelgi suuremaks sündmuseks kui see muidu oleks. Väikesi lapsi hellitatakse siin üle - sellest ka ärahellitatute põlvkonna puhul kasutatav nimetus "väiksed imperaatorid".

Koolieas asendab hellitamise aga nii perekonnapoolne kui üldine sotsiaalne surve elus läbi lüüa. Seda toetavad ühest küljest valdavalt materialistlikud väärtused, teisalt on tegemist praktiliste vajadustega. Kui mujal maailmas on viimastel aastatel nõrkemiseni kirjutatud Hiina kiirest majanduskasvust, siis hiinlastele endile on see sõnum tõenäoliselt veelgi selgemalt kohale viidud. Võib arvata, et seegi tõstab ootusi tulevaste sissetulekute suuruse suhtes.

Hiina õpilastel ja üliõpilastel vaba aega põhimõtteliselt pole. Koolis hakatakse varakult valmistuma keskkooli lõpueksamiteks, mis määravad selle, kas lõpetajal on lootust kuskile edasi õppima saada või mitte. Ülikoolis valmistutakse ülitiheda konkurentsiga tööturu jaoks. Hiina suuruses riigis on inimesi alati rohkem kui töö- või õppekohti - näiteks vaid umbes poole jaoks keskkoolilõpetajatest jätkub kõigis Hiina ülikoolides kokku kohti ja kõigile ülikoolilõpetajatele ei ole hoolimata kiirest kasvust erialast tööd (või üldse mitte töökohta). Pool keskkoolilõpetajatest ülikooli ei tundu iseenesest väikse numbrina, aga ülikooli sissesaamine on paljude jaoks ainuke võimalus pääseda mõnes tarbekaupade tehases või restoranis väga väikese palgaga töötamisest. Keskharidusega on paremale tööle pääseda keeruline, kuna tuleb konkureerida veel tööd mitte leidnud ülikoolilõpetajatega, keda 2009. aasta alguses oli üle kümne miljoni. Teisalt on maalt linna tööd otsima tulnute näol olemas pea piiramatu resurss lihtsamate tööde tegijaid, neil ei pruugi olla küll oskusi, aga neile ei maksta samuti palju.

Hiinas puudub sotsiaalkindlustussüsteem - tervishoid on valdavalt tasuline ja vanaduspensioni saavad vaid linnapensionärid ehk väiksem osa pensioniealistest. Tööelu jooksul tuleb seega piisavalt säästa, et ennast vanaduspõlveks kindlustada. Samal ajal näevad vanemad lapsi kui tuleviku kindlustajaid, kes neid vanaduspõlves ülal aitavad pidada.

Tööotsimine Hiinas käib - nagu igal pool - erinevaid teid pidi. Samamoodi nagu mujal maailmas, on ka siin olemas karjääriportaalid ja kuulutustelehed. Karjääri alustavate värskete (üli)koolilõpetajate jaoks on olulised tööotsimiskohad iga-aastased karjäärimessid, kus pataljonide viisi noori üritab endale töökohta leida (värske näitena käis ühel Pekingis toimunud karjäärimessil pakutule neljale tuhandele töökohale juba esimesel päeval kandideerimas kolmkümmend tuhat ülikoolilõpetajat). Ja kui muud moodi ei õnnestu, siis tuleb võtta ette kuulutusteleht ja hakata ettevõtteid järjest läbi käima. Üks mu siinsamas Wuhanis elav tuttav otsis tööd sel viisil, et koostas kuulutuste põhjal igal õhtul nimekirja uusi töötajaid otsivatest ühe linnaosa ettevõtetest ja käis need järgmisel päeval läbi, muuhulgas ka laupäeviti. Lõpuks õnnestus tal ühes internetireklaami müügiga tegelevas firmas töö leida.

Kuna isiklikud kontaktid on Hiinas ülimalt olulised, siis on töö leidmine lihtsam neil noortel, kelle perekonnal on rohkelt tutvusi ja kontakte.

Vahetult pole mul õnnestunud Hiina ettevõtete sisekliimat veel kogeda, aga Hiina organisatsioonikultuuri kujundavateks olulisteks sõnadeks tunduvad olevat näosäilitamine, hierarhia ning suhted. Lisaks tuleb arvestada, et Hiinas on oluline kollektiiv (ja "mitte üks kõigi, kõik ühe eest" kollektiiv, vaid selles mõttes, et kollektiivi huvid trumpavad alati üle üksikisiku). Liigsele silmatorkamisele ja erinemisele vaadatakse altkulmu. See puudutab ka positiivses mõttes erinemist ehk liigset aktiivsust.

Näosäilitamine tähendab, seda, et väga oluline on ennast ja teisi mitte piinlikku olukorda panna. Ükskõik, mis võiks kedagi piinlikku olukorda seada - isegi kui see pikemas perspektiivis tollele inimesele kasuks tuleb - võetakse vastu negatiivselt. See teeb keeruliseks tagasiside andmise ning tähendab, et ka tööalaselt suheldes tuleb pidevalt jägida seda, et sa kolleegi või juhti halba valgusesse ei seaks. Seepärast ei tohiks ka avalikult kellegi vigadele osutada - harmoonia on olulisim. Ka mingi protsessi parandamine võib olla kaudselt kellegi tegematajätmisele osutamine.

Lisaks tähendab hirm piinlikku olukorda sattumise ees seda, et Hiina töötajad võtavad vähem riske - eelistatud on selgelt paikapandud ülesannetega ametikohad. Samal põhjusel võib Hiina töökeskkonnas olla keeruline näiteks ajurünnakute korraldamine - kardetakse ennast lolliks teha.

Hiina töötajad tunduvad aga olevat üsna usinad. Tööpäevad võivad olla üsna pikad ja tean inimesi, kes tegelevad tööasjadega regulaarselt ka nädalavahetuseti.

See reklaamifirmas töötav tuttav rääkis olukorrast, kus terve kontor ühel õhtul kauem tööl oli kuna juht oli otsustanud pikema päeva teha ja keegi ei tahtnud enne ülemust töölt ära minna.

Lisaks ületundidele on tööelu standardne osa kolleegidega õhtuti väljaskäimine - restoranis, karaokes või klubis. See on harjumatu mujalt riikidest tulnutele, kus töösuhted jäävad enamasti kontoriseinte vahele - või kui ka ei jää, siis pole kollegidega väljaskäimine tingimata vajalik kollegidega suhete loomisel. Olen lugenud juhtumitest, kus Hiina tööle tulnud välismaalastel on raskusi kolleegidega kontakti saavutamisega - ehkki kõik on pealtnäha sõbralikud, ollakse suhtlusringist väljas - ja probleem on lahenenud peale paarikordset õhtust napsitamist kolleegidega.

Eelnevast üldistavast jutust ei maksa järeldada, et kõik Hiina ettevõtted ja töötajad on ühesugused. Organisatsiooniti on kultuurierinevused üsna suured. Bürokraatiat ja vanadest tavadest kinnihoidmist on kõige rohkem riigi omandis olevates ettevõtetes. Suuremates linnades - eriti Shanghais - esineb rohkem läänelikku organisatsioonikultuuri, kuna seal tegutseb rohkelt väljapoole Hiinat suunatud tegevusega ettevõtteid ning rahvusvaheliste kontsernide tütarettevõtteid. Paljud käitumisjooned on tõenäoliselt aga Hiina kultuuris nii tugevalt sees, et mõjutavad mingil määral kõikide siinsete organisatsioonide tegevust.

Praegu on hea moment rääkida sellest, et ma eelmisel aastal umbes samal ajal hakkasin toolil vaiksel nihelema ja õhtuti kodus oma võimaliku magistritöö plaani läbi sõrmede arvutisse suruma. Põhjuseks oli seesama, et ma tahtsin mõne aja Aasias elada ja stipendium Hiinas õppimiseks tundus kõige tõenäolisem variant see soov reaalsuseks ümber vormistada*.

Peale paberipaki Archimedese-Juliale üleandmist aprillikuus ja sellele järgnenud mõnekuist üsna närvilist ootamist sain vastuse, et võin umbes kolm nädalat hiljem lennuki peale astuda ja üheks kuni neljaks aastaks (see, kas peale esimest aastat jätkata saan, sõltub kevadise keeletesti tulemusest) Wuhani õppima sõita.

Hea aeg selle rääkimiseks on seetõttu, et välja on kuulutatud selleaastane konkurss ja palju aega paberite kokkusaamiseks enam pole, sel aastal on tähtaeg juba märtsi päev number 9.

Rohkem infot konkursi kohta saab Archimedese veebilehelt ja kindlasti tasub lugeda seda foorumit.

A kui ei taha, siis ei pea.

*Noh, tegelikult olin käinud alates septembrist ka hiina keele kursustel, et vastata tingimusele "hiina keele oskus vähemalt algtasemel", kuid see ei tundu tagantjärele vaadates enam väga oluline, sest siiatulnud teiste riikide välistudengitest üle poolte polnud selle keelega varem üldse kokku puutunud ja alustasid keeleõpinguid nullist.