laupäev, 9. mai 2009

Palka välismaalane: kaks ähmast lugu

Eelneva posti juurde jäi lisamata üks kontekstiripats välismaalaste palkamise kohta.

NB! Detailid ähmased.

Nimelt rääkis Kamil tol päeval ühest kuuldud juhtumist, kus ühes maakohas pani pileti lauale ettevõtja, kellele kuulus midagi tootev mingi vabrik.

Selleks, et surnud mehele rohkem prestiiži teise ilma kaasa panna, oli matusele palgatud ka üks välismaalane - mängima kadunukese äripartnerit. Matuse osaks oli rongkäik, milles osalesid kõik ettevõtte töötajad. Ja kuigi kadunukese äriimpeerium koosnes ühest (1) vabrikust, jagati rongkäigus osalenud töölised kahte (2) gruppi - kumbki grupp esindama ühe vabrikut (1+1). Teist gruppi pandi juhtima nimetatud välismaalane, kellest tolleks päevaks sai ühest vabrikuga ettevõtte teise vabriku direktor.

Eelnev võib vabalt olla maalegend, kuid lugusid sarnase põhimõttega juhustest on veel. Lugesin mõnda aega tagasi ühest blogist (küll unustasin selle posti bookmarkida ja mul ei õnnestu praegu seda kuidagi uuesti leida) veel ühe huvitava loo.

NB! Detailid sama ähmased kui eelmise puhul, aga siin süüdlaseks mu teflonmälu, mis detaile meelde jätta ei taha.

Kuskil põhja pool Hiinas toimus naftafirmadele masinaid tootvate Hiina ettevõtete mess, kuhu pidi kohale tulema hunnik muude riikide naftafirmade esindajaid. Hiina messikorraldaja aga ei hakanud end väga vaevama rahvusvahelise suhtluse ja muude organisatoorsete küsimustega ning palkas selle asemel Pekingist (kui ma nüüd linnaga puusse ei pane) bussitäie välismaalasi. Palus neil ülikonnad selga panna, andis kõigile kätte visiitkaardid ning lasi nad messile lahti. Nood välismaalased käisid siis seal ringi, vaatasid masinaid, jagasid visiitkaarte, korjasid brošüüre ("Loeme kodus, arutame ja hiljem teeme suure diili!").

Ei tea, kas nood messifirmad ka märkasid, et kõigi välismaalaste visiitkaardid olid identsed?

NB! Veel kord: kui ma oleks (kirjutatu tegelikkusele vastavusest huvitatud) ajakirjanik, siis ma kumbagi lugu tõe pähe igaks juhuks lehte ei paneks.

Samas pole selliste skeemide püstipanemine siin tõenäoliselt väga keeruline. Väljaspool suuri linnu kahaneb inglise keele oskajate hulk väikesest väga väikeseks. Kui mingit sisulist suhtlust keelebarjääri tõttu toimuda ei saa, siis ei saa ka kontrollida, kas välismaalase näol on tegemist vabrikudirektori/naftatööstuse eksperdi või inglise keele õpetajaga mõnest Pekingi keeltekoolist. Asja teeb lihtsamaks veel suhteline isoleeritus välismaailmast - Hiina suuruse ja selle sama keelebarjääri tõttu.

Kommentaare ei ole: