Kuna ma üle Suurest Hiina Tulemüüri isegi abivahendeid kasutades oma blogi enam vaatama ei pääse, siis jätkan muljete kirjapanemist hetkel veel mitteblokeeritud asupaigas.
Uus aadress on toehk.edicypages.com
Mis siin juba olemas, jääb kõik alles. Uued ebaregulaarselt ilmuvad muljed aga juba uues kohas.
reede, 2. oktoober 2009
Vasakule ära
kolmapäev, 1. juuli 2009
pühapäev, 10. mai 2009
laupäev, 9. mai 2009
Palka välismaalane: kaks ähmast lugu
NB! Detailid ähmased.
Nimelt rääkis Kamil tol päeval ühest kuuldud juhtumist, kus ühes maakohas pani pileti lauale ettevõtja, kellele kuulus midagi tootev mingi vabrik.
Selleks, et surnud mehele rohkem prestiiži teise ilma kaasa panna, oli matusele palgatud ka üks välismaalane - mängima kadunukese äripartnerit. Matuse osaks oli rongkäik, milles osalesid kõik ettevõtte töötajad. Ja kuigi kadunukese äriimpeerium koosnes ühest (1) vabrikust, jagati rongkäigus osalenud töölised kahte (2) gruppi - kumbki grupp esindama ühe vabrikut (1+1). Teist gruppi pandi juhtima nimetatud välismaalane, kellest tolleks päevaks sai ühest vabrikuga ettevõtte teise vabriku direktor.
Eelnev võib vabalt olla maalegend, kuid lugusid sarnase põhimõttega juhustest on veel. Lugesin mõnda aega tagasi ühest blogist (küll unustasin selle posti bookmarkida ja mul ei õnnestu praegu seda kuidagi uuesti leida) veel ühe huvitava loo.
NB! Detailid sama ähmased kui eelmise puhul, aga siin süüdlaseks mu teflonmälu, mis detaile meelde jätta ei taha.
Kuskil põhja pool Hiinas toimus naftafirmadele masinaid tootvate Hiina ettevõtete mess, kuhu pidi kohale tulema hunnik muude riikide naftafirmade esindajaid. Hiina messikorraldaja aga ei hakanud end väga vaevama rahvusvahelise suhtluse ja muude organisatoorsete küsimustega ning palkas selle asemel Pekingist (kui ma nüüd linnaga puusse ei pane) bussitäie välismaalasi. Palus neil ülikonnad selga panna, andis kõigile kätte visiitkaardid ning lasi nad messile lahti. Nood välismaalased käisid siis seal ringi, vaatasid masinaid, jagasid visiitkaarte, korjasid brošüüre ("Loeme kodus, arutame ja hiljem teeme suure diili!").
Ei tea, kas nood messifirmad ka märkasid, et kõigi välismaalaste visiitkaardid olid identsed?
NB! Veel kord: kui ma oleks (kirjutatu tegelikkusele vastavusest huvitatud) ajakirjanik, siis ma kumbagi lugu tõe pähe igaks juhuks lehte ei paneks.
Samas pole selliste skeemide püstipanemine siin tõenäoliselt väga keeruline. Väljaspool suuri linnu kahaneb inglise keele oskajate hulk väikesest väga väikeseks. Kui mingit sisulist suhtlust keelebarjääri tõttu toimuda ei saa, siis ei saa ka kontrollida, kas välismaalase näol on tegemist vabrikudirektori/naftatööstuse eksperdi või inglise keele õpetajaga mõnest Pekingi keeltekoolist. Asja teeb lihtsamaks veel suhteline isoleeritus välismaailmast - Hiina suuruse ja selle sama keelebarjääri tõttu.
kolmapäev, 6. mai 2009
Valekitarrist
Axe: "Hei mees, kuidas läheb?"
Ma: "Ah tead, koolis on kiire, aga muidu okeilt" (see on mult standardvastus juba viimased viis aastat - küll on "kooli" varasemalt asendanud sõna "töö". standardsusest hoolimata ma ise enamasti usun seda vastust.)
Axe: "Kuule, mis sa pühapäeval teed?"
Ma: "Vaja nats õppida, mul esmaspäeval 综合 kontrolltöö."
Axe: "Kuule, saad sa mulle ühe teene teha? Mul üks sõber korraldab siin peo ja ma esinen ka seal oma bändiga. Sõber aga arvas, et oleks lahedam kui bändis oleks ka paar välismaalast. Saad sa pühapäeval tulla ja kellegi sõbra kaasa võtta?"
Ma: "Ahah, nojah, aga, et ma ei mängi väga ühtegi instrumenti.. Mida me seal laval teeme?"
Axe: "Pole probleemi! Vaatame mingi lihtsa pilli, mida saate käes hoida - tamburiini või midagi. Ainult kolm lugu! Ülejäänud aja saame süüa-juua ja ilusaid tüdrukuid vaadata!"
Ma: "Hmm... Nojah, Hiina pidu oleks huvitav näha küll.. Mis kell ja kui kaua aega võtab?"
Axe: "Suurepärane, mees! Saame hommikul üheksast kokku, pidu algab kell üksteist, kella üheks oleme omadega valmis!"
/.../
Järgmine samm oli lihtne: saatsin sõnumi poolakast kaastudeng Kamilile - poolprofessionaalsele talendishowosalejale, amatöörfilmistaarile ja reklaami- ning fotomodellile. Ta viimane märkimisväärsem roll oli küsiva pilguga välismaalase mängimine ühes popkornireklaamis. Kamil oli otse loomulikult nõus osalema.
/.../
Pühapäev.
Vihm ja külm. Vihmavari käes (Wuhani igal elanikul on vähemalt üks vihmavari ja väga kõrge teadlikkus lähituleviku ilmaoludest) jalutan Chicony (peene kaubamaja) ette, sealt Axe'i kõne peale järgmisele nurgale, kust pühapäevahommikustes ummikutes parem meid auto peale võtta. Pooleteisetunnine sõit viib meid Hankou (teise linnaosa) tagumisse otsa ühte sepisaedade taha peidetud peenesse korterelamurajooni, täpsemalt selle basseini- ja päevitusnurka. Olud nagu Vahemere ääres või nii. Ainult et ümberringi on mõneteistkorruselised kortermajad. Ja ilm ei ole samuti soovitava illusiooniga kooskõlas.
Kõigepealt põrkame kohapeal kokku mõnest paarisaja-aasta tagusest Euroopa moevoolust väljarebitud kleitides kaasvälistudengitega, kes hoopis teisi teid pidi samale üritusele lilli jagama ja inimesi tervitama on värvatud. Neile makstakse raha.
Peo näol - selgub - on tegemist kinnisvara müügipäevaga. Müüakse basseininurga kõrval oleva poolvalmis torni kortereid. Keegi räägib, et suure hulga potentsiaalsetest ostjatest moodustavad maainimesed, kes oma maa pikaks ajaks rendile andnud, hunniku raha saanud ja nüüd linna tahavad kolida.
Lava on ehitatud basseini kohale. Meie saabumise hetkel on lava vallutanud hüljes, keda assisteerib talitaja. Hüljes püüab rõngaid, seisab loiva peal, toob palle veest ja suunab korvi, purskab tuld (seda kahjuks tegelikult siiski mitte) ja laseb talitajal enda eest intervjuusid anda. Intervjuust saan nii palju aru, et nii talitaja kui hüljes on vallalised. Vaatajaid/pildistajaid mõnikümmend.
Hakkame siis laiviks valmistuma. Bändi pärisliikmeid on kaks - Axe (vokaal, kitarr), üks teine Hiina poiss (sünt). Näed neid samas järjekorras ka järgmisel fotol. Külalisesinejaid sama palju - Kamil (?) ja mina (?). Meie jaoks on on kaasa võetud kaks instrumenti - lubatud tamburiin ja elektrikitarr(!). Peale mõningast kaalumist jääb nii, et Kamil võtab tamburiini ja ma saan valge kitarri. Tõsisele Hiina alternatiivelustiilile iseloomulikult ehivad mu kitarri kaks Hello Kitty kleepekat. Olen pillivalikuga iseenesest rahul, sest tamburiin teeb erinevalt kitarrist isegi võltsbändimehe käes häält ja mu rütmitunnetuses on aeg-ajalt teatavad lüngad. Eriti kuna ma ei tea täpselt, mis lood esitamisele tulevad. Pealegi olen ma juba aastaid sobivas meeleolus olles (enamasti nädalavahetustel, hilistel õhtutundidel, seltskonnas, valju muusika olemasolul) harjutanud õhukitarri mängimist. Guitar Hero (tm) on ka ära proovitud.
Lisaks saame selga tõenäoliselt kogu Vaikse-Ookeani kultuuriruumi solvamiseks loodud havai särgid. Ja kaela veel paar ringi vinti peale keeravad lillevanikud.
Peale hüljest ja tshellotsikki (klouni ei paista), kuulutab konferentsjee (ükski Hiina kontsert ja muu lavaline üritus ei saa läbi lobamokast päeva-/õhtujuhita) välja meid. Pistan kitarrist väljatolkneva juhtmeotsa taskusse (mul oleks nagu wireless saatja taskus!) ja sammun teiste bändimeeste järel lavale. Sissejuhatav elav tekst, rahvusvahelise bändi tutvustus. Saan ka korraks mikrofoni oma nina alla ja ütlen midagi originaalset nagu "TERE KÕIK!" ("大家好!"), peale mida Kamil keeldub mikrofoni rääkimast.
Käivitub muusika. "Knockin' on heaven’s door". Vaatan silmanurgast, mida Axe oma kitarriga teeb ja üritan šnitti võtta. Mõttes võtan endale basskitarristi rolli. Teen tõsist nägu, vaatan publikut, sündimeest, Axe'i, tamburiiniga esitusse reaalselt panustavat Kamili. Üritan muusika tempos püsida, kehaga õiges tempos võnkuda ja miimikaga muusikasse sisse elada. Tunne läheb päris heaks. Lugude vahepeal näpin kitarri peal olevaid nuppe. Häirib vaid see kui fotograaf ühe loo ajal lähivõtteid tuleb tegema.
Kolm lugu läheb üsna ruttu. Pääseme lavalt. Pettus (see see ju oli) läks korda. Lotte, üks lilli jagav belglasest välistudeng, tuleb küsib mu kitarrimängustaaži kohta. "Ja miks sa sündimehele koguaeg altkulmu pilke heitsid?! Ta mängis valesti või?" Märkus viitab väga selgelt sellele, et see osa bändimehe rollist, kus ma kaasbändimeestega silmsidet üritasin saavutada ja julgustavaid pilke saata - nagu bändimehed ikka teevad - läks vett vedama.
Vahepeal loivas lavale jälle hüljes. Seejärel tegime veel ühe varemplaneerimata seti, "Knockin' on heaven’s door tuleb uuesti esitamisele". Siis kiire fotosessioon päevajuhiga ja saime taanduda lavataguste võlvide vahele.
Lava võtsid mõnekraadises soojas üle havai tantsijad.
Tegime veel tutvust kitšiskaala ülemisse otsa asetuvate näidiskorteritega ja seejärel hüppasime mikrobussi (väga tahaks öelda “bändibussi”) ja sõitsime koju.
Täna tundub, et mu võltskitarristi karjäär on jõudnud tupikusse. Rohkem selleteemalisi kõnesid Axe’ilt tulnud pole. Ja ma mõtlen, et kas see võib olla sellepärast, et ma Axe soololoo ajal laval ka oma kitarri näppisin...
pühapäev, 26. aprill 2009
Pojeng
Tuhat vabandust lillepildi pärast. Luban, et seos Hiinaga on täiesti olemas. Võtan nimelt kätte ja pillun ühe ristsõnade lahendamisel kasuks tuleva fakti. Enne aga väike heietus:
/Algab heietus
Käin siinsetele ajakirjandustudengitele mõeldud fotokursusel. Tunnisräägitust suurt aru ei saa, kuid lisaks tundidele käime igal nädalal kaks korda ülikooli fototoimetuses (mis neid kursusi ka korraldab) praktikal. Noh, ja kui ülikoolis parajasti ühtegi pildistamisväärset sündmust toimumas pole, siis pildistame lilli.
/Lõpeb heietus
Ja tuli välja, et mul kunagi Audru maja ees lillepeenraid täitnud floora näol on tegemist Hiina rahvuslillega.
Pojeng, pojeng - nüüd selge on Hiina rahvuslill pojeng.
neljapäev, 23. aprill 2009
Punased riideribad
Kui (Nõukogude) Eestis jõudis loosungikunst enne mu jala Viljandi rajoonis mahapanemist oma punavalge lõpuni, siis Hiinas on tegemist veel vägagi elujõulise žanriga, mis oluliselt siinse keskkonna esteetikasse panustab.
Lisaks on punakollabännerid siin edukalt välja murdnud poliitpropaganda andmekandja kitsast rollist ning neid võib näha poodides, näituste avamisel, uute kinnisvaraprojektide küljes, seotuna mahasaetavate puude külge nende langemissuuna juhtimiseks (uue ühika ehitusel) jne. Põhimõtteliselt igal pool jääb nägemisvälja perifeeriasse mõni.
Ma mõtlen, et peaks ühikatuppa ka ühe üles riputama.
laupäev, 18. aprill 2009
reede, 17. aprill 2009
Adams (Angoola)
See foto on tehtud uue aasta hommikul Grammys -- ühes kolmest välistudengite poolt taksojuhtidele enim konarlikus hiina keeles nimetamist leidvas klubist.
Esiplaanil Adams. Adams on pärit Angoolast. Adamsiga sain tuttavaks meie sügisese spordipäev avatseremoonial, kus tast paar fotot tegin. Ühikakoridoris või klassiruumide ümbruses kokkupõrgates saan enamasti kuulda meie tutvuse alustalaks olevat "Hellooo my freend!" hõiget.
Sellega me suhtlus põhiliselt ka piirdub, välja arvatud ükskord kui ühel mu harvadest klubikülastustest (seekord Vox) Adams mulle lühikeste intervallidega ootamatult õllepudelipaare kätte toimetama hakkas. Tahtsin paar korda baarileti äärde vett ostma minna, aga Adams - va kavalpea - nägi mu kavatsusi läbi ja lämmatas need väledalt ja laia naeratusega.
Adams käib lisaks koolile ja klubidele ka pühapäeviti maja all toimuvatel okeaania stiilis jumalateenistustel. Rohkem ma tast väga palju ei tea. Kui ehk veel seda, et nähtavasti suudab ta sõrmedest välke välja võluda.
neljapäev, 16. aprill 2009
Aknaalused ehitustöölised
See on jupp vaatest, mis mulle avaneb oma ühikatoa aknast välja vaadates.
Kiivritega jubinad lükkavad päval ja öösel püsti järgmist välistudengite ühiselamut, mistõttu on kõrvatroppide kõrva t(r)oppimine saanud igaõhtuste une-eelsete protseduuride osaks.
Siinsel ülikoolil tundub olevat plaan välistudengite importi hüppeliselt suurendada. Praegu on meid 800 ringis (umbes 80 riigist), ja uus ühiselamu tundub olevat praegusest suurem.
Tõenäoliselt saab suurem hulk uusi tudengeid olema eelkõige Aafrika riikidest, kus Hiina viimasel ajal väga tegus. Eritrea eelekspeditsioon on juba ringkäigu teinud.
Et jah, ehitavad.
kolmapäev, 15. aprill 2009
teisipäev, 14. aprill 2009
Hea maitse
Seda hurmavalt sulanduvat pidžaama-basseini kombinatsiooni kohtasin märtsikuus ühel kinnisvaraarendusprojekti müügiüritusel. Ma olen kindel, et nad ei suutnud üksteisest enam lahkuda.
Ma loodan lähiajal kirjutada ka sellest, miks ma üldse sinna võltskitarristiks sattusin. Aga enne on vaja paari muu kohustusega ühele poole saada.
esmaspäev, 13. aprill 2009
Martin on Sichuanis
Sain mõned nädalad tagasi kirja Martinilt (ühendavaks vahelüliks Mirkutsk). Martin on suveni Sichuanis, mis on minu poolt vaadates ülejärgmine provints (vahepeale jääb veel eelmise kümnendi lõpuni Sichuani osaks olnud Chongqing). Sichuan on kuulus peamiselt oma toidu pärast, aga lisaks on neil ka ilus loodus ja usutavasti veel muud mainimisväärset, aga hetkel mitte mainimistleidvat.
Martin on hoogne blogipidaja ja see on hea, sest ta viibib üsna eksootilistes oludes - hetkel on ta ühes külas ja õpetab inglise keelt - ning saab Hiinat vaadata hoopis teisest nurgast kui ma siin suuremat sorti linna keskel. Lisaks on temaga kaasa sõitnud fotokaamera, seega saab tekstile illustreerivad pildid ka juurde.
Martini blogi aadress on keskriigis.blogspot.com ja fotod leiab flickrist.
pühapäev, 12. aprill 2009
Õied. Kirsi, vist.
Nüüd juba mõned nädalad tagasi Wuhani Ülikooli kampuses.
Aga ma ei julge kellegagi kihla vedada, et mis puuga tegemist. On selgunud nimelt, et lisaks kirssidele on õied ka virsikupuul ja ploomil. Ja tõenäoliselt veel mõnel puuviljaletikaunistusel.
laupäev, 14. märts 2009
Tööõnn ja eneseteostus
Mu Hiina staaž on veel piisvalt lühike, et alljärgnevaga vähemalt mõnes asjas puusse panna. Näiteks jäi täielikult puudutamata asjade päheõppimisel põhineva haridussüsteemi mõju. See on tõenäoliselt veel üks neist teguritest, mis iseseisva mõtlemise ja loomingulisuse heeblit siinsetes organisatsioonides allapoole veab.
A see on see, mis kirja sai:
Seni olen jõudnud Hiinas vaid õppimisega tegeleda, seetõttu olen puutunud kokku peamiselt noortega, kel tööleminek alles ees. Küll aga on enamusel neist tulevikueesmärgid paigas - teha karjääri või leida hea mees ja luua pere.
Need eesmärgid tunduvad olevat pärit üsna selgetest allikatest, vähemalt osaliselt. Esmalt näiteks mõnevõrra vastuolulisest lapse- ja nooruspõlvest. Hiinlased armastavad lapsi - ühelt poolt tundub see olevat traditsioonidega seotud, teisalt Hiina ühe lapse poliitikaga, mis teeb lapse saamise veelgi suuremaks sündmuseks kui see muidu oleks. Väikesi lapsi hellitatakse siin üle - sellest ka ärahellitatute põlvkonna puhul kasutatav nimetus "väiksed imperaatorid".
Koolieas asendab hellitamise aga nii perekonnapoolne kui üldine sotsiaalne surve elus läbi lüüa. Seda toetavad ühest küljest valdavalt materialistlikud väärtused, teisalt on tegemist praktiliste vajadustega. Kui mujal maailmas on viimastel aastatel nõrkemiseni kirjutatud Hiina kiirest majanduskasvust, siis hiinlastele endile on see sõnum tõenäoliselt veelgi selgemalt kohale viidud. Võib arvata, et seegi tõstab ootusi tulevaste sissetulekute suuruse suhtes.
Hiina õpilastel ja üliõpilastel vaba aega põhimõtteliselt pole. Koolis hakatakse varakult valmistuma keskkooli lõpueksamiteks, mis määravad selle, kas lõpetajal on lootust kuskile edasi õppima saada või mitte. Ülikoolis valmistutakse ülitiheda konkurentsiga tööturu jaoks. Hiina suuruses riigis on inimesi alati rohkem kui töö- või õppekohti - näiteks vaid umbes poole jaoks keskkoolilõpetajatest jätkub kõigis Hiina ülikoolides kokku kohti ja kõigile ülikoolilõpetajatele ei ole hoolimata kiirest kasvust erialast tööd (või üldse mitte töökohta). Pool keskkoolilõpetajatest ülikooli ei tundu iseenesest väikse numbrina, aga ülikooli sissesaamine on paljude jaoks ainuke võimalus pääseda mõnes tarbekaupade tehases või restoranis väga väikese palgaga töötamisest. Keskharidusega on paremale tööle pääseda keeruline, kuna tuleb konkureerida veel tööd mitte leidnud ülikoolilõpetajatega, keda 2009. aasta alguses oli üle kümne miljoni. Teisalt on maalt linna tööd otsima tulnute näol olemas pea piiramatu resurss lihtsamate tööde tegijaid, neil ei pruugi olla küll oskusi, aga neile ei maksta samuti palju.
Hiinas puudub sotsiaalkindlustussüsteem - tervishoid on valdavalt tasuline ja vanaduspensioni saavad vaid linnapensionärid ehk väiksem osa pensioniealistest. Tööelu jooksul tuleb seega piisavalt säästa, et ennast vanaduspõlveks kindlustada. Samal ajal näevad vanemad lapsi kui tuleviku kindlustajaid, kes neid vanaduspõlves ülal aitavad pidada.
Tööotsimine Hiinas käib - nagu igal pool - erinevaid teid pidi. Samamoodi nagu mujal maailmas, on ka siin olemas karjääriportaalid ja kuulutustelehed. Karjääri alustavate värskete (üli)koolilõpetajate jaoks on olulised tööotsimiskohad iga-aastased karjäärimessid, kus pataljonide viisi noori üritab endale töökohta leida (värske näitena käis ühel Pekingis toimunud karjäärimessil pakutule neljale tuhandele töökohale juba esimesel päeval kandideerimas kolmkümmend tuhat ülikoolilõpetajat). Ja kui muud moodi ei õnnestu, siis tuleb võtta ette kuulutusteleht ja hakata ettevõtteid järjest läbi käima. Üks mu siinsamas Wuhanis elav tuttav otsis tööd sel viisil, et koostas kuulutuste põhjal igal õhtul nimekirja uusi töötajaid otsivatest ühe linnaosa ettevõtetest ja käis need järgmisel päeval läbi, muuhulgas ka laupäeviti. Lõpuks õnnestus tal ühes internetireklaami müügiga tegelevas firmas töö leida.
Kuna isiklikud kontaktid on Hiinas ülimalt olulised, siis on töö leidmine lihtsam neil noortel, kelle perekonnal on rohkelt tutvusi ja kontakte.
Vahetult pole mul õnnestunud Hiina ettevõtete sisekliimat veel kogeda, aga Hiina organisatsioonikultuuri kujundavateks olulisteks sõnadeks tunduvad olevat näosäilitamine, hierarhia ning suhted. Lisaks tuleb arvestada, et Hiinas on oluline kollektiiv (ja "mitte üks kõigi, kõik ühe eest" kollektiiv, vaid selles mõttes, et kollektiivi huvid trumpavad alati üle üksikisiku). Liigsele silmatorkamisele ja erinemisele vaadatakse altkulmu. See puudutab ka positiivses mõttes erinemist ehk liigset aktiivsust.
Näosäilitamine tähendab, seda, et väga oluline on ennast ja teisi mitte piinlikku olukorda panna. Ükskõik, mis võiks kedagi piinlikku olukorda seada - isegi kui see pikemas perspektiivis tollele inimesele kasuks tuleb - võetakse vastu negatiivselt. See teeb keeruliseks tagasiside andmise ning tähendab, et ka tööalaselt suheldes tuleb pidevalt jägida seda, et sa kolleegi või juhti halba valgusesse ei seaks. Seepärast ei tohiks ka avalikult kellegi vigadele osutada - harmoonia on olulisim. Ka mingi protsessi parandamine võib olla kaudselt kellegi tegematajätmisele osutamine.
Lisaks tähendab hirm piinlikku olukorda sattumise ees seda, et Hiina töötajad võtavad vähem riske - eelistatud on selgelt paikapandud ülesannetega ametikohad. Samal põhjusel võib Hiina töökeskkonnas olla keeruline näiteks ajurünnakute korraldamine - kardetakse ennast lolliks teha.
Hiina töötajad tunduvad aga olevat üsna usinad. Tööpäevad võivad olla üsna pikad ja tean inimesi, kes tegelevad tööasjadega regulaarselt ka nädalavahetuseti.
See reklaamifirmas töötav tuttav rääkis olukorrast, kus terve kontor ühel õhtul kauem tööl oli kuna juht oli otsustanud pikema päeva teha ja keegi ei tahtnud enne ülemust töölt ära minna.
Lisaks ületundidele on tööelu standardne osa kolleegidega õhtuti väljaskäimine - restoranis, karaokes või klubis. See on harjumatu mujalt riikidest tulnutele, kus töösuhted jäävad enamasti kontoriseinte vahele - või kui ka ei jää, siis pole kollegidega väljaskäimine tingimata vajalik kollegidega suhete loomisel. Olen lugenud juhtumitest, kus Hiina tööle tulnud välismaalastel on raskusi kolleegidega kontakti saavutamisega - ehkki kõik on pealtnäha sõbralikud, ollakse suhtlusringist väljas - ja probleem on lahenenud peale paarikordset õhtust napsitamist kolleegidega.
Eelnevast üldistavast jutust ei maksa järeldada, et kõik Hiina ettevõtted ja töötajad on ühesugused. Organisatsiooniti on kultuurierinevused üsna suured. Bürokraatiat ja vanadest tavadest kinnihoidmist on kõige rohkem riigi omandis olevates ettevõtetes. Suuremates linnades - eriti Shanghais - esineb rohkem läänelikku organisatsioonikultuuri, kuna seal tegutseb rohkelt väljapoole Hiinat suunatud tegevusega ettevõtteid ning rahvusvaheliste kontsernide tütarettevõtteid. Paljud käitumisjooned on tõenäoliselt aga Hiina kultuuris nii tugevalt sees, et mõjutavad mingil määral kõikide siinsete organisatsioonide tegevust.
Linnapeenar
Ükspäev oma linnosas rongijaama lähedal jalutades nägin majade vahel sellist ilusat rohelist põldu. Kaardi peal on sel kohal märgitud veekogu.
reede, 13. veebruar 2009
Ananassihooaeg
Söömiseks valmis (ehk pulga otsa torgatud) puuviljasuupisteid müüvad tänavakaupmehed peavad elatist teenima aastaringselt. Kuna monokultuurse lähenemisega on 12-kuist müügitsüklit keeruline saavutada, siis vahetub müüdav puu- või muu magus vili vastavalt hooajale.
Vahetus toimub tavaliselt kiiresti -- kõik tänavanurkadel asuvad kärud muudavad värvi paari päeva jooksul. Paar nädalat tagasi algas ananassihooaeg (üks pulk 1.5 jüääni). Enne seda oli midagi tundmatut -- maapähklimaitsega kartulisarnane (kuid kartulist oluliselt mahlasem) junn. Järgmist maiust pole veel välja kuulutatud -- näksime ananassi ja ootame põnevusega.
kolmapäev, 11. veebruar 2009
Kuidas ma Hiina sain?
Peale paberipaki Archimedese-Juliale üleandmist aprillikuus ja sellele järgnenud mõnekuist üsna närvilist ootamist sain vastuse, et võin umbes kolm nädalat hiljem lennuki peale astuda ja üheks kuni neljaks aastaks (see, kas peale esimest aastat jätkata saan, sõltub kevadise keeletesti tulemusest) Wuhani õppima sõita.
Hea aeg selle rääkimiseks on seetõttu, et välja on kuulutatud selleaastane konkurss ja palju aega paberite kokkusaamiseks enam pole, sel aastal on tähtaeg juba märtsi päev number 9.
Rohkem infot konkursi kohta saab Archimedese veebilehelt ja kindlasti tasub lugeda seda foorumit.
A kui ei taha, siis ei pea.
*Noh, tegelikult olin käinud alates septembrist ka hiina keele kursustel, et vastata tingimusele "hiina keele oskus vähemalt algtasemel", kuid see ei tundu tagantjärele vaadates enam väga oluline, sest siiatulnud teiste riikide välistudengitest üle poolte polnud selle keelega varem üldse kokku puutunud ja alustasid keeleõpinguid nullist.
Paus
Paus on läbi.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Bae Choe Youn

Bae Choe Youn on üks Lõuna-Koreast (Busanist) pärit klassiõdedest, kes homme koju tagasi sõidab. Pilt tehtud oktoobris kui Korea klassiõed meid mõnega oma kodumaa sadadest joomismängudest tuttavaks tegid.
Lahkujaid on kahjuks veel, sest kõik on tulnud siia erinevateks perioodideks (ühest semestrist kuni nelja aastani) õppima. Korealastest klassikaaslastest enamus oli siin üheks semestriks vahetusüliõpilastena keelt õppimas, et peale seda tagasi koju minna ja sealsetes ülikoolides oma erialadega jätkata.
























