Sõit võttis aega 36 tundi ja kaks õlut. Nähti Berliini. Avastati esimene lennuliin, mille pardalugemisvara prominentseks osaks on Playboy ja Cosmopolitan (Air Berlin Saksamaa siselend). Tukuti ja nokiti lennujaama(de)s. Tajuti reisijate rahvusliku koosseisu gradientset muutumist suunal eestlased -> lätlased -> sakslased -> hiinlased. Suudeti toimetada pagas edukalt Tallinnast Pekingisse ja Pekingist Wuhani aerodroomile. Neati kõrgeid wifihindu (Euroopa) lennujaamades. Põeti läbi neuroos "iga juhuslikult kuuldud lausekatke on eesti keeles".
Wuhani jõudsin õhtul umbes kümne paiku. Esimene tunne hiina vabasse õhtu astudes (pekingis ma sealviibitud 9 tunni jooksul lennujaamast välja ei saanud) oli aurusauna meenutav - temperatuur oli mõistlikud 25 kraadi, aga õhk väga niiske.
Kuna sel kellaajal ei tundunud enam mõistlik ülikooli sõita, oli juba varem LP-st välja valitud büdzetthotell lennujaamast haaratud takso sihtkohaks. Takso, mis seetõttu, et ma väga palju nõus maksma polnud, lennujaama naaberterminali juures 15 minutit ootas, et lisaks minule veel üks sõitja peale võtta. Kütusekulude katmiseks või nii. Ma olen sellega arvestanud, et esimese kuue kuu jooksul mu nahk täiega üle kõrvade tõmmatakse.
Siis hakkas Hiina. Teine reisija oli nooremapoolne Hiina naine, kellega taksojuht terve paarikümnekilomeetrise tee lobises. Kuna mu hiina keel on paras nali hetkel, siis ma nende jutust eriti aru ei saanud, aga tundus, et vestlusest käisid muuhulgas läbi hotellinduse ja prostitutusiooni teemad. Aga võibolla ei käinud ka - ma ei saanud ju aru.
Hotell asus Wuchangi linnaosa porises pommiaugus. Oli tunne küll, et kiiruga olime kogemata üle lõunapiiri mõnda Vietnami keskmise suurusega linna jõudnud, kus ühe poole tänavast moodustab plank, teise poole kahekorruselised, unise haldufirma hoolde jäetud majad ning põrandaks on pori.
Toas oli põrandal õnneks vaip, riiulis oli sinine veekeetja ja telekast tuli kung fu panda. Hotell oli üsna sarnane paljude Kagu-Aasia külalistemajadega - valged seinad, tumepruun puidust mööbel ja sel korral ei ühtegi prussakat. Natuke kitshelemente kah sekka puistatud.
Hommikuks ei olenud aknatagune pommiauk sugugi paremaks muutunud, päevavalguses ja vahepeal sadama hakanud vihmaga nägi koht veel hullem välja (vt fotot) ja inglise keelest oli takso saamisel veel vähem kasu kui õhtul lennujaamas. Abiks oli koolist saadud paber, kus kooli nimi ja aadress kohalikus kirjas peal. Ja peale esimest korvisaamist leidus ka takso, kes oli nõus mind kooli ära viima.
Ega ma ei saanudki täpselt aru, millal me kampusesse jõudsime. Ühel hetkel hakkas taksojuht jalakäijatelt teed küsima, millest järeldasin, et tal on raskusi kooli ülesleidmisega. Alles hiljem selgus, et kogu see parkidevaheline ringituuritamine oli toimunud kampuses ja hoopis õige maja ülikooli territooriumil oli see, mida ta iseseisvalt üles ei suutnud leida.
Lõpuks siiski auto peatus ja taksojuhi nimetissõrm tõusis, et viidata teisel pool tänavat olevale valgele hoonele, millest oli lihtne järeldada sihtpunkti jõudmist.
Ja et oli laupäev ja lõunaaeg, lõppes reis ootamisega.
