KTV!

Veel üsna hiljuti oli mul (Hiinas olles) ära proovimata üks hiinlaste peamisi vaba aja veetmise viise -- karaoke! Ja mitte, et see oleks jäänud kaardilugemisoskuse taha või sobivasse asutusse jõudmine pikka matka nõuaks -- esimene sissepääs karaokemajja on umbes kolm meetrit ülikooli kampuse lõunaväravast. Üldse on terve Wuhan (Hiina?) neid täis. Ning ka vaid ladina tähtedega oma elus tutvust teinul on Hiinas karaokekohti väga lihtne ära tunda, sest fassaadikirjade hulka kuulub alati kolm maagilist tähte: K ja T ja V (selle lühendi ilma hüüumärgita kirjutamine nõuab mult alati väga suurt pingutust).

Erinevalt meile harjumuspärasest, ei ole tegemist karaokebaaridega, kus võõrastega täidetud vindise saalitäie ees mikri haarad. Siinsed asutused kujutavad endast korruse- või majatäit erineva suurusega karaoketube, mille oma seltskonnaga karaokedoosi saamiseks piisavaks arvuks tundideks rendid. Peale majja sisenemist valid üsna hotelli meenutavas fuajees välja sobiva suuruse ja hinnaga ruumi, maksad ning tellid joogid-söögid.

Seekord oli meid umbes kaksteist - saime suure ruumi suure nurgadiivani, suure ekraani, tantsupõranda ja väikese lavanurgaga. Eelmisel aastal Jaapanis käies oli karaokeseltskonna suuruseks kaks inimest, siis saime hästi väikese ruumi, kus oli nurgadiivan, kohe diivani ees laud ja kohe laua ees telekas - laulda sai põhimõtteliselt vaid istudes.

Igatahes. Peale formaalsustega ühele poole saamist sulgud oma seltskonnaga väljavalitud karaoketuppa, võtad mikrofoni oma pisut värisevasse kätte ja Michael Jacksoni "Beat it" tuleb esitamisele just sellises interpretatsioonis nagu sina ise sisimas õigeks pead.

Mõned fotod me seekordsest karaokeskäigust leiab facebooki albumist (sisse logida pole vaja).

Rahva prügi

Kui ma räägin pisut räpastest tänavatest, siis ei mõtle ma päris seda, aga ka selline kunstipärane esemete ja materjalide seade (et mitte kasutada sõna "installatsioon") on õhtuti suht tavaline. Tegemist pole siiski spontaanse kollektiivse loominguga, vaid öise prügikogumispunktiga, kust prügi enne päikesetõusu kuskile edasi transporditakse.

Tõenäoliselt on samas kohas tund või paar varem pannid kokku pannud öine toiduturg, mis hulga  hilja peale jäänud sööjaid (restoranid ja muud püsivamad söögikohad sulgevad uksed juba kümne paiku) riisi, nuudlite ja lihavarrastega (NB! nimekiri pole täielik) ära täitnud on.

Salapärased ilutulestikud

Kui hommikul kella kaheksa-üheksa vahel väljast ilutulestikuhääli kuulma hakkad, siis hakkavad sind enesestmõistetavalt mõned küsimused vaevama. Eriti veel kui ilm on pilves ja pisut udune ("Miks praegu? Miks nad õhtuni ei oota? Kes teeb? Kas nad näevad ka midagi või on Hiinas ilutulestik rohkem audiofiilide pärusmaa?"). Ja meel ei rahune kui juba järgmisel päeval kuuled ilutulestikku kell kaks pärastlõunal, ülejärgmisel kell 12 päeval, peale seda jälle millalgi nelja paiku. Ja hoolimata sellest, millised õhu läbipaistvusnäitajad parajasti on.

Nüüd, just praegu ja äsja lahendas aga indoneeslasest Hiina päritolu klassiõde kogu müsteeriumi. Nimelt tähendavat selline ilutulestik, et keegi on siit ilmast lahkunud.

Mu mitteametliku ja -esindusliku valimiga statistika kohaselt kipub see siinkandis enamasti tööpäeviti ja lõuna paiku juhtuma.

武昌

Üks kampuse lähedal asuv tänavanurk paar nädalat tagasi laupäeval. Wuchang (武昌) on Wuhani linnaosa, milles ma elan ja see on päris tavaline siinne tänavapilt - palju inimesi, palju autosid, asfaldiauke ja kõige rohkem busse. Üldse on kolm suurt linnaosa - lisaks Wuchangile veel Hankou (汉口) ja Hanyang (汉阳).

Hankou on kõige moodsam/läänelikum, see oli üks neist Hiina paikadest, mis esimesena lääne kaupmeestele avati. Hankoust leiab seetõttu eelmise sajandi alguse lääne arhitektuuri. Hanyangist ei tea ma suurt midagi peale selle, et seal on palju tööstust ja siin tegutsevates Prantsuse (auto)firmades töötavate prantslaste kogukond.

Wuchang on kõige aasialikum(?). Väljanägemine pole väga lihvitud, liiklus on kaootilisem ning inimesi ja prügi on tänavatel rohkem. Kõrghooneid on vähem kui teisel pool jõge Hankous. Wuchangi on koondunud suurem osa siinse linna ülikoolidest, mida kokku peaks olema komekümne ja neljakümne vahel, muuhulgas väga suure kampusega Wuhani Ülikool.

Ja selline on selle linnaosa tavaline tänavanurk laupäeviti.

Lõuna

See on kampuse lähedal -- põhjaväravast välja, paremale, siis silda mööda üle tee ja trepist alla -- asuv maa-alune toidutänav, kus tihti lõunatamas käin. Tänav (või pigem ruum) on ümbritsetud lettidega, kus igasuguseid erinevaid roogasid tehakse ja müüakse. Mu lemmikute hulka kuuluvad muuhulgas praekartulid ja ühpajatoitu meenutav pardilihaga pajaroog.

Sarnaseid kohti on ümbruskonnas tegelikult kuhjaga, aga see on meluka miljöö ja toiduvaliku pärast saanud lemmikuks. Hinnad on ka soodsad, lõunale kulub umbes 5-20 krooni. Kui näiteks lasen endale tükeldada jupi lapikut valget leiba (vürtsikat või siis maitserohelisega) ja võtan juurde väikse portsu praekartuleid või suurema portsu (ehk kuus tükki) praetud lihaga täidetud aurutatud kukleid (ehk 煎包 - jianbao), siis kulub kolm kohalikku raha ehk umbes viis krooni. Selle toidu söömiseks ei pea maha istuma, saab kooli poole tagasi jalutades kõndimise pealt süüa.

Siseinfo

Number 1: Kim Jong-il on täie tervise juures.
Number 2: muidugi saab Põhja-Koreasse vabalt reisida, tulge aga! Ei ole mingit viisat vaja!

Infoallikateks eelmisel nädalavahetusel Wuhani Ülikoolis toimunud kultuuri(vahetus)festivalil Põhja-Korea boksis olnud noored põhjakorealased. Kuidas saaks neid siiraid nägusid mitte uskuda? Kimchi (seekord marineeritud kapsas) oli neil pealegi päris maitsev.

Lõpuks veel üks pilt nende toredatest rinnanõeltest.

Ai sha ni ya! Ai sha ni ya!