pühapäev, 27. märts 2005

kurat, mida sa jooksed seal!

Teoreetilised ja empiirilised lähtekohad on sinusuguste jaoks
Ja grandid on hea elu minu jaoks

Tele2, Hansapank
emt, Sampo pank
Pangavahetuskuu
Numbriliikuvus
Tippturundus

Rahvajooks Jõe tänavalt Lasnamäe veerule. Kes enne jõuab, saab prefiksi 51, viimastele 55.

reede, 4. märts 2005

vileda kindaomaniku sõjahüüe

Fookus nüüd on selge!
uus rinne on sündimas
celsius -15 ei takista meid
kõigi nimi Peeter Pikk

you know, nende päralt on eeter
oota vaid! nende arsenal on põrguvalu
uudis juba levigu.

(ebaversiooni algus)

tõuse üles!
vea end püsti!
Ei sina, Kotinõel.

Pikk Peeter,
Sinu päralt on eeter
viisteist minutit kuulsust
miinus viisteist celsiust,

Näita mis Sinus peitub!
Sirgu tegudele
Ära külmast heitu
Sind on vaja Paljudele

(ebaversiooni lõpp)

kolmapäev, 19. jaanuar 2005

hobbo

Põhjust polnud ma selleks hetkeks tõepoolest veel kellelegi välja lobisenud. Ega ma seda oma mõteteski siin pidevalt hoia, pakin aeg-ajalt lahti nagu mõne väärtusliku kingituse, mille olemasolust ainult mina tean. Mõtlen sellele ainult natukene, ainult väike doos - et ma liiga ära ei harjuks.

Tagasi praktilisemate asjade juurde. See vaikus mulle päris meeldib. Väidetavalt on meeltel kompenseerimisvõime ja mu silmad, keel ja nina tunduvad kasutuks muutnud kõrvu imehästi asendavat. Seda muidugi alles peale seda kui olin helide puudumisega sel määral harjunud, et loobusin neid pingsalt ootamast ja unustasin ka jalge alt tuleva.

Mets on tühi. "Tühi" tähendab, et siin pole loomi ega linde. Vähemalt olemasolevate teadmiste järgi. Kas see kogu metsas nii on, saan ma öelda kui olen kohale jõudnud.

reede, 15. oktoober 2004

mauritius on nüüd igatahes järgmiseks sihtpunktiks.

või mõni muu koht.

mingi koht igatahes on.

või peaks olema.


barrelite viisi
virrelite baasi
tirelite sigudik
sirelite tigudik
Jüri Nunn
Nüri Junn
Müüriks Kunni.

pühapäev, 26. september 2004

Hmm, hmm
whaddoyasay
weissnicht
wassollichsagen
dunno
forgedaboudit
gutenacht

kolmapäev, 1. september 2004

heh

Kerge sähvatus. Nagu tõmmataks valge käterätt su silme eest ülikiiresti läbi. Nagu pits toasooja viina.

Just selline sähvatus koos kerge uimastava võpatusega läbib inimest, kes esimest korda suures metsas puid päikese ette tõusmas näeb. Ja erinevalt lõunapoolsetest metsadest, ei teki õhku koos pimeduse saabumisega uusi helisid. Õigupoolest pole õhus midagi peale (paljude jaoks seletamatu) vaikuse.

Esimesed sammud on vaikuse tõttu rasked - neil hetkedel olen korduvalt mõelnud kassidele kui mu imetluse ja kadeduse adressaatidele. Aga muud ei jää lihtsalt üle - tuleb astuda. Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" "Neetud" - see on ainuke sõna mis tol hetkel peas üht- ja teistpidi vingerdab, vastuseks iga talla alla jäänud puuoksa raksatusele. Aga selline olukord kestab siiski ainult esimesed 3-4 tundi. Vähe, arvestades aega, mis metsas veel veeta tuleb.

Teed siin ei ole. Ei ole rajatud, pole ka tekkinud. Kuigi metsa sisenetakse tavaliselt ühest kohast on minejate suunad olnud erinevad. "Lühike peatus iga kahe tunni järel, laagripaika hakkan otsima tund enne loojangut, magamiseks mitte üle kuue tunni korraga.... oleks pidanud hüvastijätuks ikka mõne hea nalja rääkima... homme määran kolme päeva suuna, järgmised kolm korda samuti. Peale seda vaatan, kuidas parasjagu vaja."

Mineku põhjus on iseenesest lihtne. Aga ma ei ole seda veel välja lobisenud.