heh

Kerge sähvatus. Nagu tõmmataks valge käterätt su silme eest ülikiiresti läbi. Nagu pits toasooja viina.

Just selline sähvatus koos kerge uimastava võpatusega läbib inimest, kes esimest korda suures metsas puid päikese ette tõusmas näeb. Ja erinevalt lõunapoolsetest metsadest, ei teki õhku koos pimeduse saabumisega uusi helisid. Õigupoolest pole õhus midagi peale (paljude jaoks seletamatu) vaikuse.

Esimesed sammud on vaikuse tõttu rasked - neil hetkedel olen korduvalt mõelnud kassidele kui mu imetluse ja kadeduse adressaatidele. Aga muud ei jää lihtsalt üle - tuleb astuda. Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" Raks! "Neetud!" "Neetud" - see on ainuke sõna mis tol hetkel peas üht- ja teistpidi vingerdab, vastuseks iga talla alla jäänud puuoksa raksatusele. Aga selline olukord kestab siiski ainult esimesed 3-4 tundi. Vähe, arvestades aega, mis metsas veel veeta tuleb.

Teed siin ei ole. Ei ole rajatud, pole ka tekkinud. Kuigi metsa sisenetakse tavaliselt ühest kohast on minejate suunad olnud erinevad. "Lühike peatus iga kahe tunni järel, laagripaika hakkan otsima tund enne loojangut, magamiseks mitte üle kuue tunni korraga.... oleks pidanud hüvastijätuks ikka mõne hea nalja rääkima... homme määran kolme päeva suuna, järgmised kolm korda samuti. Peale seda vaatan, kuidas parasjagu vaja."

Mineku põhjus on iseenesest lihtne. Aga ma ei ole seda veel välja lobisenud.