Tootearendus

Nagu igal pool, tehakse internatsionaalsed toidud ka siin kohalikule maitsele vastavaks. Pole aga veel tähele pannud, et mustikad ja värske kurk Hiina kööki enda käpa all hoiaks. Ju nad siis alustavad kulinaariavaldkonna penetreerimist kartuliproduktide kaudu. Aeg on jälle pehkinud hiidkasvuhoonete sõrestikud kilega katta ja perega metsa minna, sest maailma suurimaid turge ootab mustika- ja kurgilaadungeid.

Mustikakrõpsud olid paremad kui kurgimaitselised. Laim ja mango jäid seekord proovimata.

Kodukaitse

Iga kooliaasta alguses on uutel tudengitel riigikaitseõppused. Suur osa sellest tundub olevat rividrill, aga kuskil toimuvad ka mingid loengud ebaselgetel, kuid aimatavatel teemadel (üks kunagi sama asja Pekingis läbi teinud tudeng jättis selle osa umbmääraseks). Siin toimuvad õppused kampuse territooriumil, mis tähendab, et rohelisi vorme, mida täiendavad rohelised hiina ketsid ja punane (tüdrukutel) või roheline (poistel) barett, näeb siin päris palju. Lisaks kannavad kõik nad kaasas väikesi taburette. Pekingis olevat tudengid sõidutatud kümneks päevaks kuskile kasarmusse, siin kestavad õppused kuuldavasti kuu aega, aga ju siis madalama intensiivsusega.

Visuaalselt eriti muljetavaldav oli ülikooli avaaktus, kus vabaõhuteater oli täidetud väga korrapäraselt paigutatud roheliste ja punaste barettide ning nende all olevate tudengitega. Mu fotoka aku vedas mind sel hommikul kahjuks alt, kuid loodan mõned pildid sellest üritusest ikkagi hankida.

Ülikoolilinnak

Läksin kooli.

Kooli nimeks 华中师范大学 ehk Huazhong Normal University ehk Central China Normal University ehk Normaalne Kesk-Hiina Ülikool. See "Normal" kooli nimes tähendab, et tegemist on Hiinat õpetajatega täitva ülikooliga. Tudengeid on kokku üle 20 000, kellest umbes 900 on välistudengid. Rohkem fakte ja spinni kooli kohta leiad kooli kodulehelt. Hetkel aga väike ülevaade kampusest ehk ülikoolilinnakust, millega mu vahetu kogemus pisut suurem (linnak 14 päeva vs kool 3 päeva).

Kõik ülikooli hooned on paigutatud ühele suurele alale. Või noh, tegelikult asub üks väike jupp linnakust ka eraldi, suurele linnakule suhteliselt lähedal. Kampus (NB! Kõik keelepuritaanid, palun vabandust. Tean, et sõna "kampus" pole 2006. aasta ÕS-s sees, aga kaks silpi - kam-pus - trumpab üle kuus(?) - ü-li-koo-li-lin-nak) on suur. Ma pole veel kogu kampust läbi jalutada jõudnud ja moslemitele mõeldud sööklat samuti veel üles leidnud. On täitsa olemas selline. Iraanist pärit doktorantidel läks nägu kohe naerule kui see info üleeile õhtul nendeni jõudis.


Selleks, et saaks linnast ülikooli ja ülikoolist linna, on ülikoolilinnakul neli ametlikku väravat. Lisaks tõenäolselt mõned (ise tean ühte) mitteametlikud jalgväravad. Peaväravaks on põhjavärav (vt fotot), lisaks siis veel ülejäänud kolme põhiilmakaare nime kandvad väravad.


Kampuse ja muu linna vahele joone tõmbamiseks on väravatesse paigutatud tõkkepuud ja politseiputkad, mis tähendab, et auto- ja inimliikluse vahekord on vastupidine väljaspool olevale. Ja inimliiklus on siin tihe, loengute vaheaegadel muutuvad teatud teed vales suunas liikuvatele inimestele läbipääsmatuks.

Väravad on üksteisest jalutusteekonna kaugusel - kui tead, kuhu minna, siis olenevalt kõndimistempost umbes 10-15 minutit. Nende jaoks, kel aga palju aega käepärast pole, on käima pandud ühistransport - väljavenitatud golfiautode moodi lahtised bussid. Nendega saab sõita põhja-, lõuna- ja idaväravate vahel, üks ots maksab 1 rmb (~1.5 eek). Läänevärav ei ole hetkel nii popp, et siia mõni buss sõita viitsiks. Kõige elavam on lõunavärava ümbrus, seal on kõige rohkem restorane, poode ja juuksurisalonge. Samas toimub ka igaõhtune kräpiturg, kust noored naistudengid endale patsikumme ja käevõrusid osta saavad. Idavärava juures ma käinud pole ja sellest pole ma kuulnud suurt muud kui seda, et sellest väljudes leiab väidetavalt hulgaliselt ainult meestele mõeldud juuksurisalonge, mille põhibisness pole mitte üksnes juukselõikus.


Ülikoolilinnak sisaldab pea kõike, mida siinsetel elanikel vaja. Kui hakkan ühikast jalutama, siis on natuke maad lõppjärgus ehitustegevust, mis järgmise semestri alguseks välistudengite linnakuks muundub. Seejärel nurgapealne nuudlilett, mis müüb ka riisi ja pelmeene (ehk jiaozi) (foto).

See nuudlilett oli enne kooliaasta algust üksi, aga eelmise nädala lõpus viljastas ta ka enese ümber olevad ruumid ning tulemuseks on neli letti ühes kangialuses. Pööran vasakule ning jõuan poodideni - kolm-neli väikest toidupoodi, pesumaja, fotopood ja pudukauplus pluss mõned poed, millele ma pole veel piisavalt tähelepanu pööranud, et teada, millega need tegelevad. Siis pööran paremale, jalutan pisut ning tee ääres on paar pangakontorit, postkontor, hunnik väikseid restorane, fotokelder ja õppehooned. Neid on ka hulgaliselt. Enamuse kampusest täidavad tudengite ja töötajate ühiselamud, millest enamus ei tundu elamiseks just väga ahvatlevad. Isegi väike slumm on olemas, selles elavad minu arusaamist mööda meie uute ühisealamute ehitajad oma peredega. Siin-seal näeb kanu. Õhtuti mänguvad mehed malet ja mahjongi, hommikuti ja õhtuti harjutatakse parkides ja spordihoone juures tai chid ja toimub muu võimlemine.



Rohkem kui maju ja inimesi, on kampuses puid. Puuderohkus eristabki ülikoolilinnakut ülejäänud linnast, milles domineerivad null kuni paarikümnekorruselised majad ja nelja- kuni kaheksarealised autoteed. Parke on nii õppimise, võimlemise kui käehoidmise jaoks ja kõiki neid tegevusi harrastatakse aktiivselt.



Lisaks meie ülikooli linnakule on siin ümbruses veel vähemalt paari kolme ülikooli alad. Põhjavärava juurest üle tee minnes jõuab Wuhani ülikooli kampusesse, mis kuulujuttude järgi peaks olema Hiina ilusaim. Ma lähen vaatan järele.

Amoi...

...novõi telefon takoi:

Tallinn - Wuhan

"Dis ride is over!" oli viimati aktuaalne väide umbes nädal tagasi, nüüd on siiasõit juba vaikselt ununema hakanud. Et aga algus siiski ära teha, tuleb kiire ja üldine kokkuvõte/starter siit:

Sõit võttis aega 36 tundi ja kaks õlut. Nähti Berliini. Avastati esimene lennuliin, mille pardalugemisvara prominentseks osaks on Playboy ja Cosmopolitan (Air Berlin Saksamaa siselend). Tukuti ja nokiti lennujaama(de)s. Tajuti reisijate rahvusliku koosseisu gradientset muutumist suunal eestlased -> lätlased -> sakslased -> hiinlased. Suudeti toimetada pagas edukalt Tallinnast Pekingisse ja Pekingist Wuhani aerodroomile. Neati kõrgeid wifihindu (Euroopa) lennujaamades. Põeti läbi neuroos "iga juhuslikult kuuldud lausekatke on eesti keeles".


Wuhani jõudsin õhtul umbes kümne paiku. Esimene tunne hiina vabasse õhtu astudes (pekingis ma sealviibitud 9 tunni jooksul lennujaamast välja ei saanud) oli aurusauna meenutav - temperatuur oli mõistlikud 25 kraadi, aga õhk väga niiske.

Kuna sel kellaajal ei tundunud enam mõistlik ülikooli sõita, oli juba varem LP-st välja valitud büdzetthotell lennujaamast haaratud takso sihtkohaks. Takso, mis seetõttu, et ma väga palju nõus maksma polnud, lennujaama naaberterminali juures 15 minutit ootas, et lisaks minule veel üks sõitja peale võtta. Kütusekulude katmiseks või nii. Ma olen sellega arvestanud, et esimese kuue kuu jooksul mu nahk täiega üle kõrvade tõmmatakse.

Siis hakkas Hiina. Teine reisija oli nooremapoolne Hiina naine, kellega taksojuht terve paarikümnekilomeetrise tee lobises. Kuna mu hiina keel on paras nali hetkel, siis ma nende jutust eriti aru ei saanud, aga tundus, et vestlusest käisid muuhulgas läbi hotellinduse ja prostitutusiooni teemad. Aga võibolla ei käinud ka - ma ei saanud ju aru.

Hotell asus Wuchangi linnaosa porises pommiaugus. Oli tunne küll, et kiiruga olime kogemata üle lõunapiiri mõnda Vietnami keskmise suurusega linna jõudnud, kus ühe poole tänavast moodustab plank, teise poole kahekorruselised, unise haldufirma hoolde jäetud majad ning põrandaks on pori.

Toas oli põrandal õnneks vaip, riiulis oli sinine veekeetja ja telekast tuli kung fu panda. Hotell oli üsna sarnane paljude Kagu-Aasia külalistemajadega - valged seinad, tumepruun puidust mööbel ja sel korral ei ühtegi prussakat. Natuke kitshelemente kah sekka puistatud.

Hommikuks ei olenud aknatagune pommiauk sugugi paremaks muutunud, päevavalguses ja vahepeal sadama hakanud vihmaga nägi koht veel hullem välja (vt fotot) ja inglise keelest oli takso saamisel veel vähem kasu kui õhtul lennujaamas. Abiks oli koolist saadud paber, kus kooli nimi ja aadress kohalikus kirjas peal. Ja peale esimest korvisaamist leidus ka takso, kes oli nõus mind kooli ära viima.


Ega ma ei saanudki täpselt aru, millal me kampusesse jõudsime. Ühel hetkel hakkas taksojuht jalakäijatelt teed küsima, millest järeldasin, et tal on raskusi kooli ülesleidmisega. Alles hiljem selgus, et kogu see parkidevaheline ringituuritamine oli toimunud kampuses ja hoopis õige maja ülikooli territooriumil oli see, mida ta iseseisvalt üles ei suutnud leida.

Lõpuks siiski auto peatus ja taksojuhi nimetissõrm tõusis, et viidata teisel pool tänavat olevale valgele hoonele, millest oli lihtne järeldada sihtpunkti jõudmist.

Ja et oli laupäev ja lõunaaeg, lõppes reis ootamisega.

Mis see sõna selle "L" tähega oligi... luuser vist

Lollakas luuser lähenes labiilsele lillekesele
Lilleke lamaskles
Luuser lähenes
LIKSAKI! LAKSAKI! laksas lilleke luuserile lahmooni
“Lollakas luuser!” lagistas lilleke
Luuser lõkerdas, lahkus leplikult

Konsultatsioonikunst

"I want to bill people again," said the consultant, who was a bit of a maniac, to his therapist.