Ananassihooaeg

Söömiseks valmis (ehk pulga otsa torgatud) puuviljasuupisteid müüvad tänavakaupmehed peavad elatist teenima aastaringselt. Kuna monokultuurse lähenemisega on 12-kuist müügitsüklit keeruline saavutada, siis vahetub müüdav puu- või muu magus vili vastavalt hooajale.

Vahetus toimub tavaliselt kiiresti -- kõik tänavanurkadel asuvad kärud muudavad värvi paari päeva jooksul. Paar nädalat tagasi algas ananassihooaeg (üks pulk 1.5 jüääni). Enne seda oli midagi tundmatut -- maapähklimaitsega kartulisarnane (kuid kartulist oluliselt mahlasem) junn. Järgmist maiust pole veel välja kuulutatud -- näksime ananassi ja ootame põnevusega.

Kuidas ma Hiina sain?

Praegu on hea moment rääkida sellest, et ma eelmisel aastal umbes samal ajal hakkasin toolil vaiksel nihelema ja õhtuti kodus oma võimaliku magistritöö plaani läbi sõrmede arvutisse suruma. Põhjuseks oli seesama, et ma tahtsin mõne aja Aasias elada ja stipendium Hiinas õppimiseks tundus kõige tõenäolisem variant see soov reaalsuseks ümber vormistada*.

Peale paberipaki Archimedese-Juliale üleandmist aprillikuus ja sellele järgnenud mõnekuist üsna närvilist ootamist sain vastuse, et võin umbes kolm nädalat hiljem lennuki peale astuda ja üheks kuni neljaks aastaks (see, kas peale esimest aastat jätkata saan, sõltub kevadise keeletesti tulemusest) Wuhani õppima sõita.

Hea aeg selle rääkimiseks on seetõttu, et välja on kuulutatud selleaastane konkurss ja palju aega paberite kokkusaamiseks enam pole, sel aastal on tähtaeg juba märtsi päev number 9.

Rohkem infot konkursi kohta saab Archimedese veebilehelt ja kindlasti tasub lugeda seda foorumit.

A kui ei taha, siis ei pea.

*Noh, tegelikult olin käinud alates septembrist ka hiina keele kursustel, et vastata tingimusele "hiina keele oskus vähemalt algtasemel", kuid see ei tundu tagantjärele vaadates enam väga oluline, sest siiatulnud teiste riikide välistudengitest üle poolte polnud selle keelega varem üldse kokku puutunud ja alustasid keeleõpinguid nullist.

Paus

Kõigepealt oli semestri lõpp, jõulud ja uusaasta. Siis tulid eksamid, seejärel algas vaheaeg ning lennukist astus maha esimene külaline Eestist. Järgnest natuke Hiinasisest reisimist. Nüüd tagasi kodus. Järgmisest nädalast (praegustel andmetel) jälle kool.

Paus on läbi.

Bae Choe Youn

Bae Choe Youn on üks Lõuna-Koreast (Busanist) pärit klassiõdedest, kes homme koju tagasi sõidab. Pilt tehtud oktoobris kui Korea klassiõed meid mõnega oma kodumaa sadadest joomismängudest tuttavaks tegid.

Lahkujaid on kahjuks veel, sest kõik on tulnud siia erinevateks perioodideks (ühest semestrist kuni nelja aastani) õppima. Korealastest klassikaaslastest enamus oli siin üheks semestriks vahetusüliõpilastena keelt õppimas, et peale seda tagasi koju minna ja sealsetes ülikoolides oma erialadega jätkata.

Hommikusöök

Kell 6.13 kampuse väikese läänevärava juures. Menüüs vaid üks toit - Wuhani üks kohalikke uhkusi ehk kuumad kuivad nuudlid (热干面), mis populaarsed just hommikuse kõhutäitena. Olenevalt ostja liikumissuunast ja sihtpunktist siis kas kohalik hommikupudru või kabanossi asendaja.

KTV!

Veel üsna hiljuti oli mul (Hiinas olles) ära proovimata üks hiinlaste peamisi vaba aja veetmise viise -- karaoke! Ja mitte, et see oleks jäänud kaardilugemisoskuse taha või sobivasse asutusse jõudmine pikka matka nõuaks -- esimene sissepääs karaokemajja on umbes kolm meetrit ülikooli kampuse lõunaväravast. Üldse on terve Wuhan (Hiina?) neid täis. Ning ka vaid ladina tähtedega oma elus tutvust teinul on Hiinas karaokekohti väga lihtne ära tunda, sest fassaadikirjade hulka kuulub alati kolm maagilist tähte: K ja T ja V (selle lühendi ilma hüüumärgita kirjutamine nõuab mult alati väga suurt pingutust).

Erinevalt meile harjumuspärasest, ei ole tegemist karaokebaaridega, kus võõrastega täidetud vindise saalitäie ees mikri haarad. Siinsed asutused kujutavad endast korruse- või majatäit erineva suurusega karaoketube, mille oma seltskonnaga karaokedoosi saamiseks piisavaks arvuks tundideks rendid. Peale majja sisenemist valid üsna hotelli meenutavas fuajees välja sobiva suuruse ja hinnaga ruumi, maksad ning tellid joogid-söögid.

Seekord oli meid umbes kaksteist - saime suure ruumi suure nurgadiivani, suure ekraani, tantsupõranda ja väikese lavanurgaga. Eelmisel aastal Jaapanis käies oli karaokeseltskonna suuruseks kaks inimest, siis saime hästi väikese ruumi, kus oli nurgadiivan, kohe diivani ees laud ja kohe laua ees telekas - laulda sai põhimõtteliselt vaid istudes.

Igatahes. Peale formaalsustega ühele poole saamist sulgud oma seltskonnaga väljavalitud karaoketuppa, võtad mikrofoni oma pisut värisevasse kätte ja Michael Jacksoni "Beat it" tuleb esitamisele just sellises interpretatsioonis nagu sina ise sisimas õigeks pead.

Mõned fotod me seekordsest karaokeskäigust leiab facebooki albumist (sisse logida pole vaja).

Rahva prügi

Kui ma räägin pisut räpastest tänavatest, siis ei mõtle ma päris seda, aga ka selline kunstipärane esemete ja materjalide seade (et mitte kasutada sõna "installatsioon") on õhtuti suht tavaline. Tegemist pole siiski spontaanse kollektiivse loominguga, vaid öise prügikogumispunktiga, kust prügi enne päikesetõusu kuskile edasi transporditakse.

Tõenäoliselt on samas kohas tund või paar varem pannid kokku pannud öine toiduturg, mis hulga  hilja peale jäänud sööjaid (restoranid ja muud püsivamad söögikohad sulgevad uksed juba kümne paiku) riisi, nuudlite ja lihavarrastega (NB! nimekiri pole täielik) ära täitnud on.