Kõnni seda maad.

Kell on 18.00, ehitus seisab. Kõrvalmaja trepikojas tellib näitsik kuuendal korrusel.. seitsmendal korrusel endale lifti. Heitis ka pilgu minule, kuid vaevalt ta usub, et ta liftitellimus tavalisel kolmapäev õhtul kirjalikult registreeritakse.

Kripeldab, raisk. Lõuna-Ameerikasse tahaks. Henry Higgins pakkus just, et võiks pooleks aastaks või aastaks minna, kohalikke tuulerõugetes vaevlejaid haigemajades salvida. Läheks, aga Põhjakaar ja B.A. hoiavad jalgu kindlalt Eestimaa pinnal kinni. B.A eelkõige. Põhjakaar on ka siiski hetkel silmaauku sobiv koht. "Minimaalselt kaks aastat" - nii ma ütlesin. Tahan, et C.V.-gi rahul oleks.

Higginsil on spliin. Minu mäletamist mööda oli enne seda spliin viimati Oneginil. Lünk mu mälus keeldub aga ütlemast, mis Oneginist sai. Nycomedil oli mingi ravim talle? Higginsil soovitasin igatahes minna. Kartis aga, et õpib hispaania keele ära. Ta on suhteliselt tundlik ikgasuguste barbaarsuste suhtes.

Mina olen tundlik ülejäänu suhtes. Teraline isegi jäi mõttesse kui eile pika monoloogi, segasema kui tavaliselt, seintelt kõrvadesse põrgatasin.