Valekitarrist

Ühel päeval märtsis helises telefon. Helistas (hobi)promootor ning muusik Axe.
Axe: "Hei mees, kuidas läheb?"
Ma: "Ah tead, koolis on kiire, aga muidu okeilt" (see on mult standardvastus juba viimased viis aastat - küll on "kooli" varasemalt asendanud sõna "töö". standardsusest hoolimata ma ise enamasti usun seda vastust.)
Axe: "Kuule, mis sa pühapäeval teed?"
Ma: "Vaja nats õppida, mul esmaspäeval 综合 kontrolltöö."
Axe: "Kuule, saad sa mulle ühe teene teha? Mul üks sõber korraldab siin peo ja ma esinen ka seal oma bändiga. Sõber aga arvas, et oleks lahedam kui bändis oleks ka paar välismaalast. Saad sa pühapäeval tulla ja kellegi sõbra kaasa võtta?"
Ma: "Ahah, nojah, aga, et ma ei mängi väga ühtegi instrumenti.. Mida me seal laval teeme?"
Axe: "Pole probleemi! Vaatame mingi lihtsa pilli, mida saate käes hoida - tamburiini või midagi. Ainult kolm lugu! Ülejäänud aja saame süüa-juua ja ilusaid tüdrukuid vaadata!"
Ma: "Hmm... Nojah, Hiina pidu oleks huvitav näha küll.. Mis kell ja kui kaua aega võtab?"
Axe: "Suurepärane, mees! Saame hommikul üheksast kokku, pidu algab kell üksteist, kella üheks oleme omadega valmis!"

/.../

Järgmine samm oli lihtne: saatsin sõnumi poolakast kaastudeng Kamilile - poolprofessionaalsele talendishowosalejale, amatöörfilmistaarile ja reklaami- ning fotomodellile. Ta viimane märkimisväärsem roll oli küsiva pilguga välismaalase mängimine ühes popkornireklaamis. Kamil oli otse loomulikult nõus osalema.

/.../

Pühapäev.

Vihm ja külm. Vihmavari käes (Wuhani igal elanikul on vähemalt üks vihmavari ja väga kõrge teadlikkus lähituleviku ilmaoludest) jalutan Chicony (peene kaubamaja) ette, sealt Axe'i kõne peale järgmisele nurgale, kust pühapäevahommikustes ummikutes parem meid auto peale võtta. Pooleteisetunnine sõit viib meid Hankou (teise linnaosa) tagumisse otsa ühte sepisaedade taha peidetud peenesse korterelamurajooni, täpsemalt selle basseini- ja päevitusnurka. Olud nagu Vahemere ääres või nii. Ainult et ümberringi on mõneteistkorruselised kortermajad. Ja ilm ei ole samuti soovitava illusiooniga kooskõlas.

Kõigepealt põrkame kohapeal kokku mõnest paarisaja-aasta tagusest Euroopa moevoolust väljarebitud kleitides kaasvälistudengitega, kes hoopis teisi teid pidi samale üritusele lilli jagama ja inimesi tervitama on värvatud. Neile makstakse raha.

Peo näol - selgub - on tegemist kinnisvara müügipäevaga. Müüakse basseininurga kõrval oleva poolvalmis torni kortereid. Keegi räägib, et suure hulga potentsiaalsetest ostjatest moodustavad maainimesed, kes oma maa pikaks ajaks rendile andnud, hunniku raha saanud ja nüüd linna tahavad kolida.

Lava on ehitatud basseini kohale. Meie saabumise hetkel on lava vallutanud hüljes, keda assisteerib talitaja. Hüljes püüab rõngaid, seisab loiva peal, toob palle veest ja suunab korvi, purskab tuld (seda kahjuks tegelikult siiski mitte) ja laseb talitajal enda eest intervjuusid anda. Intervjuust saan nii palju aru, et nii talitaja kui hüljes on vallalised. Vaatajaid/pildistajaid mõnikümmend.

Hakkame siis laiviks valmistuma. Bändi pärisliikmeid on kaks - Axe (vokaal, kitarr), üks teine Hiina poiss (sünt). Näed neid samas järjekorras ka järgmisel fotol. Külalisesinejaid sama palju - Kamil (?) ja mina (?). Meie jaoks on on kaasa võetud kaks instrumenti - lubatud tamburiin ja elektrikitarr(!). Peale mõningast kaalumist jääb nii, et Kamil võtab tamburiini ja ma saan valge kitarri. Tõsisele Hiina alternatiivelustiilile iseloomulikult ehivad mu kitarri kaks Hello Kitty kleepekat. Olen pillivalikuga iseenesest rahul, sest tamburiin teeb erinevalt kitarrist isegi võltsbändimehe käes häält ja mu rütmitunnetuses on aeg-ajalt teatavad lüngad. Eriti kuna ma ei tea täpselt, mis lood esitamisele tulevad. Pealegi olen ma juba aastaid sobivas meeleolus olles (enamasti nädalavahetustel, hilistel õhtutundidel, seltskonnas, valju muusika olemasolul) harjutanud õhukitarri mängimist. Guitar Hero (tm) on ka ära proovitud.

Lisaks saame selga tõenäoliselt kogu Vaikse-Ookeani kultuuriruumi solvamiseks loodud havai särgid. Ja kaela veel paar ringi vinti peale keeravad lillevanikud.

Peale hüljest ja tshellotsikki (klouni ei paista), kuulutab konferentsjee (ükski Hiina kontsert ja muu lavaline üritus ei saa läbi lobamokast päeva-/õhtujuhita) välja meid. Pistan kitarrist väljatolkneva juhtmeotsa taskusse (mul oleks nagu wireless saatja taskus!) ja sammun teiste bändimeeste järel lavale. Sissejuhatav elav tekst, rahvusvahelise bändi tutvustus. Saan ka korraks mikrofoni oma nina alla ja ütlen midagi originaalset nagu "TERE KÕIK!" ("大家好!"), peale mida Kamil keeldub mikrofoni rääkimast.

Käivitub muusika. "Knockin' on heaven’s door". Vaatan silmanurgast, mida Axe oma kitarriga teeb ja üritan šnitti võtta. Mõttes võtan endale basskitarristi rolli. Teen tõsist nägu, vaatan publikut, sündimeest, Axe'i, tamburiiniga esitusse reaalselt panustavat Kamili. Üritan muusika tempos püsida, kehaga õiges tempos võnkuda ja miimikaga muusikasse sisse elada. Tunne läheb päris heaks. Lugude vahepeal näpin kitarri peal olevaid nuppe. Häirib vaid see kui fotograaf ühe loo ajal lähivõtteid tuleb tegema.

Kolm lugu läheb üsna ruttu. Pääseme lavalt. Pettus (see see ju oli) läks korda. Lotte, üks lilli jagav belglasest välistudeng, tuleb küsib mu kitarrimängustaaži kohta. "Ja miks sa sündimehele koguaeg altkulmu pilke heitsid?! Ta mängis valesti või?" Märkus viitab väga selgelt sellele, et see osa bändimehe rollist, kus ma kaasbändimeestega silmsidet üritasin saavutada ja julgustavaid pilke saata - nagu bändimehed ikka teevad - läks vett vedama.

Vahepeal loivas lavale jälle hüljes. Seejärel tegime veel ühe varemplaneerimata seti, "Knockin' on heaven’s door tuleb uuesti esitamisele". Siis kiire fotosessioon päevajuhiga ja saime taanduda lavataguste võlvide vahele.

Lava võtsid mõnekraadises soojas üle havai tantsijad.

Tegime veel tutvust kitšiskaala ülemisse otsa asetuvate näidiskorteritega ja seejärel hüppasime mikrobussi (väga tahaks öelda “bändibussi”) ja sõitsime koju.

Täna tundub, et mu võltskitarristi karjäär on jõudnud tupikusse. Rohkem selleteemalisi kõnesid Axe’ilt tulnud pole. Ja ma mõtlen, et kas see võib olla sellepärast, et ma Axe soololoo ajal laval ka oma kitarri näppisin...